Millega maksta veebisisu eest?

Vahelduseks väike ülevaade sellest, mil viisil virtuaalsete teenuste eest makstavat raha reaalsesse maailma tõmmata.

Vastupidiselt üldlevinud arvamusele ei pea kogu internetis leiduv materjal olema tasuta kättesaadav. Lisaks arusaadavale soovile kasumit teenida on põhjused ka otseselt eksistentsiaalsed: võrguühendus maksab, serveri käigushoidmine maksab, veebimeistri palgast ning sisu tootmisest rääkimata. Ärimudel, mis rahastab kõike seda pelgalt reklaami müügist, võib olla jätkusuutlik vaid globaalses, kuid mitte kohalikus või nišiteema mastaabis.

Lisaks tarbijate soovimatusele seni harjumuspäraselt tasuta saada olnud internetisisu eest maksta on probleemiks ka makseplatvorm, mis peab olema:

a) Mugav – mida keerulisem on tehingu sooritamine ja mida rohkem tegevusi see kliendilt nõuab, seda tõenäolisemalt ta tehingust loobub.
b) Taskukohane – tehingu- ja muud vahendustasud ei tohi moodustada olulist osa tehingu maksumusest.
c) Üheselt mõistetav – klient peab aru saama nii tehingu iseloomust, selle objektist kui ka tehingu toimumise faktist.
d) Turvaline – maksesüsteem peab minimiseerima võimalikud pettused ja eksitused ning jätma kliendile mulje, et tema huvid on kaitstud ja raha kindlates kätes. Continued…

Posted in Ajakirjandus.

Tagged with , .


Kuidas teha head veebiajalehte I

Niisiis, sul on ilus ja kasutajasõbralikuks tuunitud veebilehekülg, millest sa loodad, et see lisaks paberväljaandele sulle midagi sisse toob. Sa oled uurinud selle ergonoomikat ja käideldavust, selle kujunduses on moodsalt palju õhku ja avarust ning kui sa mu eelmisi soovitusi kuulda võtsid, loobub külastaja seal kiiresti ja hea meelega oma rahast.

Arvad, et nüüd võid kergendatult ohata ning rahumeeli vaadata, kuidas raha otse iseenesest sinu pangaarvele niriseb?

Kui ma sulle ausalt ütlen, siis enamik sellest, mida ma varem rääkisin, peaks sulle parimal juhul tagama selle, et sinu leheküljele sattunud külastaja sealt järgmise klikiga minema ei pageks või esimese tõrke peale oma virtuaalse rahakoti raudu kinni ei lööks. Continued…

Posted in Ajakirjandus.

Tagged with .


Kuidas veebiajaleht raha teenima panna III

Eelmises osas arvasin, et ainult tasuliste veebitellijate genereeritav sularahavoog ei pruugi olla veebiteenuse ülalhoidmiseks piisav. Seega tuleb sul lisaks tasulise sisu näitamisele ja enesereklaamile kindlasti veel midagi müüa.

Rahateenimisvahenditeks võivad olla:

1. Klassikalised bännerid

Varu rohkesti häid kohti, kuhu neid sinu veebiküljel paigutada. Väldi Äripäeva halba eeskuju – nende fikseeritud suurusega suur bänner sööb väiksema resoga brauseriaknast pea kolmandiku kuni poole. Arvad, et keegi seal olevat reklaami või kogu nimetet veebikülge üldse loeb? Ma mõtlen, ilma hambaid kiristamata?

Suhtu bännerisse kui kenasse kujunduselementi ning arvesta ka nende lugejatega, kes kasutavad populaarset AdBlock-pluginat – tee nii, et blokeeritud bänneri asemel ei näidataks tühja ruumi, las seal olla siis parem juba sinu veebisisu. Continued…

Posted in Ajakirjandus.

Tagged with .


Kuidas onlain-ajalehega raha teenida II

Vaata ka eelmist osa.

Niisiis, sul on heal tasemel ajaleht ning selle kõrval ka onlain-väljaanne, mis midagi sisse ei too, küll aga nõuab kõvasti raha ning harjutab sinu tellijaid tasuta uudiseid lugema. Mida teha, et selline olukord pankrotiga ei lõpeks?

Laias laastus on sul järgmised valikud:

1. Lõpetada uudiste veebis avaldamine või panna neid üles ainult nuditud kujul, lootes, et lugejad ostavad sellevõrra rohkem paberlehte.

2. Jätkata uudiste ülesriputamist täies mahus, kuid lasta lugema ainult neid, kes maksavad.

3. Jatkata uudiste ülesriputamist ja ka ligipääsu mitte eriti piirata, kuid katsuda sinu veebist läbivooriva rahva pealt võimalikult rohkem teenida.

Igaks juhuks kordan üle: niisama istuma jääda ja loota, et sinu tasuta veeb sulle kuidagi iseenesest miljoneid sisse tooma hakkab, ei ole mõtet. Kui sa ei taha, et auk sinu eelarves järjest suuremaks käriseb, pead sa peale juuste katkumise midagigi ette võtma.

Järgnevalt vaatamegi nende kolme variandi häid ja halbu külgi. Continued…

Posted in Ajakirjandus.

Tagged with .


Kuidas onlain-ajalehega raha teenida I

See oli ikka jupp aega tagasi, kui helistas sõber Kalev Võrumaa Teatajast ning küsis, kas ma äkki ei tahaks tema lehes kommenteerida Postimehe otsust piirata artiklite avaldamist onlain-väljaandes. Loomulikult võtsid tasulise neti suhtes positsiooni sisse ka teised lehed ning ilmselt sepitses tol hetkel oma otsust ka nn kontserniväliste maakonnalehtede liit. Enda väitel oli Kalevile seepeale meelde tulnud, et mina olin maakonnalehtede peatoimetajatest esimene (ja tegelikult ka ainus), kes oma väljaande tasuliseks tegi, ning sellepärast ta kogemuste jagamise ettepanekuga minu poole pöörduski.

Võtsin hoogu ikka väga pikalt, ja kuna Kalev eriti peale ka ei käinud, mul endal aga vahepeal muud teemad sisse sõitsid, siis tegemata ta seni veel ongi (sorri, Kalev!). Kuid leian, et väikse teoreetilise arutluse ning mõned nõuanded ma kogukonnale siiski võlgnen. Ma ei ole küll ainus toimetaja Eestis, kes ka reaalselt IT-alal töötanud, kuid eks ole nii tarkvaraprojektide juhtimisest kui arvutiturbe teemal blogimisest siiski üht-teist külge jäänud ;)

Kui ma õieti mäletan, siis Vooremaa veeb sai kinni keeratud millalgi 2002. aasta paiku. Põhjus sama mis praegugi – onlaini lugejaskond läks mühinal üles, nende tellijate hulk aga, kes paberlehte tellisid ning seega meile midagi maksid ka, kuivas järjepidevalt kokku. Ühel hetkel hakkas endalegi tunduma, et senised põhiargumendid – veeb on eelkõige tõhus enesereklaami kanal ning paber- ja internetilehe lugejaskond niikuinii ei kattu – pädevad järjest vähem. Pealegi, kui nüüd mõtlema hakata, siis need kaks argumenti välistavad teineteist – no mis hea pärast on vaja reklaamida end sellele sihtgrupile, kes pole nagunii nõus meie teenete eest raha välja käima?

Selgus, et neid, kes olid nõus Vooremaa tasulisele internetiversioonile raha kulutama, oli siiski ka juba tollal. Põhiliselt küll meediamonitooringufirmad, kelle andmebaasid nagunii elektroonilised ning kes ei viitsinud oodata kaks päeva, mille jooksul Vooremaa paberversioon Tallinna veeti (jah, Eesti Posti tingimused olid ja on vist praeguseni suht paindumatud). Ent oli ka muid firmasid ning isegi erahuvilisi, näiteks üks onu Ameerikast olnuks heameelega nõus kulutama mõnikümmend dollarit, et kunagise kodukandi uudiseid lugeda. Arvan mäletavat, et arvutasime seda nii- ja naapidi ning kuna leidsime, et ülekandetasud söönuks suurema osa meie tulust, sai papi vist koguni tasuta ligipääsu.

Oma kulusid seesugune tasuline väljaanne muidugi tasa ei teeninud. Samas oli mul hea meel, et mul on jätkuvalt mingisugunegi põhjus ajalehte jooksvalt netti üles riputada – kasvõi sellepärast, et kuna ülesriputaja olin ma ise, siis pidin tahes- tahtmata kogu lehe üksipulgi läbi lugema – alati oli hea ülevaade, kes oli head tööd teinud või mis prohmakad nii enda kui teiste toimetajate filtrist läbi olid lipsanud. Lisaks oli sihukese kokkuvõetud lehenumbri põhjal väga mugav teha eelreklaamiks mõeldud ülevaateid nii BNS-ile, Vikerraadiole, Tartu Kukule ja vist veel kellelegi, kust olulisemad uudised siis kiiresti üles nopiti ning üle vabariigi välja reklaamiti. Olgu vahemärkusena öeldud, et ma ei saa siiamaani aru, miks Tallinna lehed üksteise risttsiteerimise vastu on – saati kui enamasti on selleks tsiteeritavaks “uudispommiks” üks ja seesama pressiteade…

Paberlehe tellijaid minu mäletamist mööda eriti juurde ei tulnud. Kuna tolleaegse veebiväljaande tehniline teostus oli pehmelt öeldes arhailine, siis ei kaotanud me ka bännerireklaami kliente – neid lihtsalt ei olnud. Mina isiklikult kaotasin hulgaliselt taastumatuid närvirakke – kuna kommenteerimisvõimalus jäi alles, sain enda kaela kogu selle pasa ja sõimu, millega tasuta lehest ilmajäänud tänulik lugejaskond mind õnnistada arvas. Eks ma olnud siis ka noorem ja naiivsem ning arvasin, et kliendi rahaline panus ei ole pöördvõrdelises seoses tema pretensioonikusega :)

Aga aitab ajaloost, nõuandeid ka. Olen neid kombineerinud nii oma lehe- kui IT-neegri kogemustest, lisaks veel seminaridel kuuldu ja mujalt loetu.

Niisiis, mida peaks tegema, et onlain-ajalehega mingisugustki raha teenida?

Mõtle läbi, milleks sulle veebi vaja

Kui sul rahaga midagi paremat peale pole hakata, siis võid endale muidugi Hummeri osta, klotsi niisama põlema panna või oma ajalehe sellepärast internetti üles riputada, et “kõigil ju on” ning “me peame ajaga kaasas käima”. Vastasel juhul mõtle enne hoolega läbi, mida sa onlain-versiooniga saavutada tahad. Kui sinu eesmärgiks on imetleda veebist iseenda pilte kas ratsa või paraadmundris, siis peavad need pildid mõistagi kõige esimesena silma hakkama. Samas peaksid ka hoolitsema selle eest, et filtrist läheksid läbi ainult positiivsed kommentaarid ning hindeid saaks anda ainult 10, no äärmisel juhul 9/10-st.

Kui sinu eesmärgiks on teha reklaami oma paberlehele, siis tulebki oma kodukas selliselt üles ehitada. Sul on sinu saidile klikkija konksu otsa haaramiseks 5-30 sekundit, enne kui ta su juurest igaveseks jalga laseb, nii et kasuta sulle antud armuajast iga sekundit! Kui ta su kodukal maandub, siis karaku talle esimesena vastu suur bänner “Eksklusiivne pakkumine nüüd ja kohe – telli meie ajaleht 3 kuuks ja säästa 30%!!!” või midagi analoogset. Heietused sellest, kui toredad te ikka olete ja mitu aastat juba oma lugejaid rõõmustate, jäta kuhugi tahapoole, kogu ülejäänud esmamulje aga peab toetama sõnumit “Telli meid! Osta meid nüüd ja kohe!”

Kodune ülesanne
Pane stopper käima, mine postimees.ee-le, leia seal koht, kus saab Postimeest tellida ning löö stopper kinni siis, kui sinult hakatakse su nime ja aadressi küsima.
Kaua aega võttis?
Mitu korda tekkis sul soov kogu see jama pooleli jätta?

Kui sa tahad, et inimesed sinu uudiste lugemise eest maksaksid, siis tee see neile võimalikult lihtsaks. Ära kiusa juba maksnud kundesid sisselogimisakende, ankeetide ning üle ekraani laiutavate reklaamidega – nad jooksevad juba järgmisel hetkel konkurendi juurde, kes niimoodi ei tee. Neis aga, kes veel maksnud ei ole, peab tekkima vastupandamatu soov sinu kommuuni liikmeks saada – näita neile oma jooksvat pommuudist kindlasti juba eelmisel päeval ja kärpimata kujul. Ära halvusta mingil juhul neid tulevasi kliente, kes su teenete eest kohe maksta ei soovi, parem kirjelda igal võimalikul viisil kõiki hüvesid, mida täieliku ligipääsuga lugejad kasutada saavad.

Raha äraandmine peab olema lihtne!

Nagu sa väga hästi tead, on internet sihuke koht, kus hetke A (ilma ostusoovita klient sattus sinu saidile) ja hetke B (kliendi raha laekus sinu arvele) võib teineteisest lahutada vaid mõni minut. Mida vähem sekundeid A ja B vahel, seda kindlamalt kunde su konksu otsas istub ja seda kasulikum sulle. Nii et ära tüüta teda sulle (ja talle) mittevajalike andmete küsimisega, kasutustingimuste ettenäitamisega ja üksikasjaliste kirjeldustega, mis nüüd kohe juhtuma hakkab – anna talle parem õiges kohas lingid, millelt ta saab vastavalt küsimuste/kõhkluste tekkimisele kiiresti ja asjakohast lisainfot. Kundel peab säilima kindlustunne, et sa teda alt ei tõmba ning ta saab oma raha eest seda, mida sa talle lubad, seega hoolitse, et vajalikud garantiitingimused, turvalisusnõuded ja isikuandmete kaitse oleksid vajadusel ühe kliki kaugusel – kuid nii, et need klienti tema vältimatul rahakulutamisrajal ei eksitaks ega pidurdaks.

Kui sa tõesti oled raha peale tige, siis viska kliendile lihtsalt oma pangarekvisiidid, lase tal oma viie kuu tellimuse summa ise kokku rehkendada, seejärel panka logida, ise maksekorraldus täita ning teata talle veel tagatipuks ülbelt, et tellimus läheb töösse alles peale makse laekumist sinu pangaarvele. Kindluse mõttes võid temalt ülekande numbrit ka veel küsida.

Ühesõnaga – kliendi eest kokkuarvutatud teenuse maksumus, automaatselt genereeritud maksekorraldus (ja vajadusel arve) ning toimivad pangalingid on kohustuslikud (tuleta meelde sekundeid A ja B vahel!). Omaette probleem on mikromaksed – kui klient peab otsustama, kas maksta sinu uudise lugemise eest 2 krooni, võib summa tunduda küll tühine, kuid tõenäoliselt maksab see aeg, mida klient peab otsustamiseks kulutama, talle rohkem, nii et pigem ta loobub. Lisaks küsib ju pank ka ülekande eest umbes kaks krooni, SMS-i omahind võib olla sama suur. Mine tüüta pilet.ee poisse ja tüdrukuid – neil on toimiv mikromakseplatvorm olemas ning nad tahavad ainult mõningast tagantutsitamist, et seda ka sulle pakkuda. Kui vaja, võin aidata, ma tunnen seal mõningaid tegelasi ;)

Hoia kulud kontrolli all

Kui sa oma väljaandega just miljoneid ei teeni, siis ei ole mõtet sinna ka miljoneid matta. Tuleta meelde, milleks sulle veebi tegelikult vaja oli, ning ära lase endale tarbetuid kellasid-vilesid pähe määrida.

Ära lase IT-müügimeestel endale mulli ajada. Kui sulle pakutakse “sisuhalduse progemist” ainult 300 000 eest, siis arvesta, et oled juba liiga palju maksnud – isegi juhul, kui nad sinult sentigi ei saa. Sa ei ole IT-spets ega peagi olema. Siin pole midagi häbeneda – see-eest nemad, erinevalt sinust, ei tea, kuidas väga head lehte teha ;) Katsu leida sõltumatu ekspert. Ütle talle otse. “Ma ei kavatse sinu ega sinu sõprade käest midagi osta, aga ütle mulle nagu kommunist kommunistile – mida sa sellest pakkumisest arvad?” Kui hinnang on piisavalt hävitav, lase ekspert ja müügimees karvupidi kokku – võid säästa vähemat viiekohalise summa.

Ära lase end IT-terminitest eksitada. Igal asjal, ka kõige tühisemal detailil, mida sulle müüakse, peab olema oma mõte ning koht tervikpildis. Kui sulle ei osata seda seletada nii, et sa aru saaksid, siis järelikult tehti kehva müüki. Ära unusta, et iga kroon, mida sa kulutad, peab kas otse või kaude ka midagi tagasi tooma, seda isegi IT-asjanduses. Küsimuse “Mis see maksab?” asemel küsi parem: “Mis kasu mina sellest saan” või veel parem: “Kui palju ma selle lisafunktsiooni või rakendusega teenin?” Nõua konkreetseid summasid ja kui ei saa, süüdista müügimehi tegemata kodutöös ;)

Ära hoia veebiväljaande tehnilise teostuse ja onlain-uudiste peal liigseid inimesi. Eriti ära palka inimesi tasuta jagatavaid uudiseid tootma – kui sul just ei ole hiilgavat äriplaani, kuidas see tasuta uudisvoog nüüd ja kohe sularahaks konverteerida.

Ka selle “erakordselt soodsa, ainult 300 000 maksva CMS-i” pealt on võimalik kokku hoida. Terve internet on täis tasuta jagatavat tarkvara ning selle, mida just sul vaja, on tavaliselt keegi juba leiutanud ning heast tahtest inimkonnale tasuta kasutamiseks välja jaganud. Küll aga võib sul olla vaja üht või teist tarkvarajuppi just sinu vajadustele kohandada, liita see olemasolevate asjadega, lisada sinu firmagraafika jne. See on nüüd küll koht, kus ei ole mõtet kokku hoida – võta seda kui rätsepatööd, mis soodukalt ostetud ülikonna just sinu kere mõõtudele kohendab. Kokkuvõttes saad elegantse, kuid sealjuures mugava ning suhteliselt odava kehakatte.

Huhh, see joru siin läheb kole pikaks – konkreetsematest rahateenimisnippidest järgmises postituses.

Posted in Ajakirjandus, Üldine loba.

Tagged with .


Patriootlik

Tegelikult ei olnud mul üldse plaanis paraadile ronida – laisk nagu ma olen, kavatsesin piirduda telekavaatamisega. Mis sest, et kogu üritus otse nina alla toodi.

Aga eile õhtul helistas leitnant Külm ning teatas, et ta passib parasjagu Jõgeva kultuurikeskuse ees. Seepeale istusime Sassiga muidugi rataste selga ja sõitsime tere ütlema.

Paraadiproov oli päris kena. Näha muidugi eriti midagi ei olnud, seepärast oli mul veel hommikulgi kindel plaan teleka juurde jääda. Sellegipoolest vurasime keskpäeva paiku Jõgeva poole – mina, Andra, Sass ja Art. Teleülekannet ju korratakse õhtul ka :)

Tähe tänava põllupealne oli autosid paksult täis. Paraadi saba nägime ka ära, pärast seda sai Ühisgümnassiumi parklas sõjatehnikat näppida. Sass oli täitsa huvitatud, Art kõlkus kogu aeg mu kõhu peal ja paistis ka eluga rahul olevat. Tore ikka, et ennast välja vedasime :)

Pilte ka.

Posted in Üldine loba.

Tagged with , .


Noorima linnakodaniku vastuvõtt

Art sai eile Jõgeva linnapea käest hõbelusika.

Päev oli palav, kultuurikeskus tittesid (ja nende kisa) täis, kaua õnneks ei läinud.

Art oli üllatavalt leplik, ju siis olid uus ümbrus ja kari omasuguseid piisavalt põnevad. Pahaseks sai alles siis, kui üritus läbi sai ja tulikuuma autosse tagasi pandi.

437

Posted in Üldine loba.

Tagged with .


Miks ja kuidas

Lugesin kokku – tööalaselt on minu hallata 6 rohkem või vähem erinevat blogi, eraviisiliselt aga kolm sellist, mis on küll minu isikuga kokkuviidavad, kuid millel otseselt minu nime küljes ei ole. Viimastest, tõsi, on üks samahästi kui surnud.

Ma ei mäletagi enam, mis selle odavhostija nimi oli, kes pakkus tasuta majutust koos domeeni registreerimisega. Võtsin sealt minagi kaks tükki, ühe endanimelise, teise kooperatiivtranspordi portaali tarvis – mul oli nimelt idee, et kui inimesed juba Tartu ja Jõgeva vahet tööl käivad, siis võiks neil olla ka lihtsam võimalus omavahel kokku leppida, kuidas mitmekesi ühe autoga tööle ning nõndaviisi hulga raha kokku hoitud saaks.

Kooperatiivtranspordi portaal tiksus hea mitu aastat ning vahendas vast kümmekond sõidukokkulepet – ma lihtsalt ei viitsinud teenusele vajalikku reklaami teha. Lõpupoole ei viitsinud ma ka portaalimootoriks olnud PostNuke’i uuendada ning pidin spämmivoo vältimiseks üha rohkem kraane kinni keerama. Päris maha seda, muide, ei joostudki, ehkki viimased turvalapid pärinesid installihetkest :) Aga ühel hetkel panin portaali siiski kinni ja hakkasin mõtlema, mida domeeniga edasi teha.

pri.ee lõpuga edasi lasta nagu hästi ei tahtnud, saati on kuulda, et peatselt lähevad ka .ee domeenid tasuliseks. Arvestades senist tempot võib see protsess, nagu ka eraisikute õigus tollest lollakast pri.ee-st lahti saada, kesta veel aastaid, nii et langesin zone.ee reklaami ohvriks ja soetasin endale .eu domeeni.

Hostingu üleviimisega päris nii lihtsalt ei läinud. Mu kooperatiivtransdpordi portaal majutus kah zone.ee-s. Teenuse enda kohta mul paha sõna öelda ei ole, ka andmemahu piiri ei õnnestunud täis saada. Siiski tundusid ookeanitagused pakkumised väga ahvatlevad – piirangud praktiliselt puuduvad, hind poole odavam, kõikvõimalikud rakendused vaikimisi olemas… Otsustasin siiski jääda patrioodiks ning liita oma uue domeeni olemasoleva veebimajutusega.

Sissejuhatuseks pakkus zone.ee mulle uue domeeni aliast ning 50-kroonist igakuist lisakulu. Läbirääkimiste käigus selgus, et .eu domeeni alias on siiski tasuta, ehkki teenuse tellimisel väideti vastupidist. Edasist pikka kemplemist ma siinkohal kirjeldama ei hakka, kuid pärast 16. kirja said nad seal zones lõpuks mu uue domeeni vana virtuaalserveri peale ümber suunatud (ehkki osa CNAME kirjeid läks ikka kaotsi, aga tont nendega) ja mina sain oma uut domeeni nautima asuda :)

Gallery2 rakendust üles ajades ja konfides kahetsesin küll korduvalt, et ei võtnud sihukest hostingut, kus rakenduste paigaldamine tahab ainult kaht klikki – tollega läks nii aega kui klikke kõvasti rohkem. Aga siin ta nüüd on ja ootab kasutamist :)

Mõtlesin veel, et ei maksa olla egoistlik – kui mõni Kirna-nimeline tahab kirna.eu domeeni omale meiliaadressi või blogi, siis pole mul selle vastu midagi – lõppeks on see nimi ju piiratud ressurss ja Kirna-nimelisi pole maalimas just väga palju. Eestis oli vist viimati 23 tükki, Leedus elavad ka mõned ning Brasiilias ja Pakistanis on see pigem eesnimi. Ise arvan, et sõna ongi leedu päritolu – nagu näiteks lammas, ratas, kirves või maja. Saareste järgi tähendab `kirnama`palvet või palumist ning mingi ammuse kaudse tõlke järgi sain aru, et leedu keeles tähendab see enam-vähem sama. Pole muidugi võimatu, et leedukad on selle hoopis ugrilastelt üle võtnud :)

Kavatsen siin kirjutada peamiselt neist asjust, mida oma tööblogides kas ei taha, viitsi või ei saa – oma sõpradest ja lähedastest, isiklikest arvamistest, poliitikast, kunstist… Hehh, mina ja kunst – need, kes omal ajal tundsid mind kui kultuurivaenulikku peatoimetajat, seda nüüd vaevalt ilma irvitamata loevad :p Aga ajad muutuvad ning endisest kurikuulsast veteranspordi põhjalaskjast on saanud innukas jalgrattafänn – aga sellest edaspidi.

Posted in Üldine loba.

Tagged with , .