Jõgevamaa 10x kuulsamaks

Pühendan selle kirjatöö kõikidele jõgevamaalastele, kes ajalootormide, heitlike majandusolude ja viljatute koosistumiste kiuste oma kodukohta jätkuvalt kalliks ja väärtuslikuks peavad. Kui teid ei oleks, poleks ka meie külalistel põhjust meie kodumaakonda huvitavaks ja tähelepanuväärseks pidada.

„Söö sibulat ja kala!“

Toit, selle tootmine ja väärindamine on Jõgevamaa peamisi trumpe. Meil toodetakse ligi kolmandik Eestis kasvatatavast teraviljast ning töödeldakse suurem osa Eesti rapsiseemnest. E-Piim ja Põltsamaa Felix on väljaspool maakonda ehk kuulsamadki kui kohapeal, Jõgeva Sordiaretuse Instituut aga oma valdkonna tippkeskus Eestis. Ei saa e üle ega ümber ka siinse kandi kala- ja köögiviljakasvatusest ning kalapüügist.

Paraku tuleb tõdeda, et Jõgevamaal kasvatatud ja valmistatud toidu propageerimine on seni sõltunud peamiselt üksikute entusiastide ponnistusest. Samuti tuleb nentida, et maakonnas praktiliselt puuduvad tipptasemel söögikohad, oma tippkokkadest (kui toidublogijad välja arvata) rääkimata.

Vähim, mida me kohaliku toidu propageerimiseks teha saame, on asutada eksperimentaalköök, midagi Tartu Maitseelamuse Koja taolist, mis koondaks nii kohalikke toiduentusiaste, Jõgeva SAI teadlasi (need kaks kategooriat võivad vabalt kattuda), eksperte väljastpoolt maakonda ning kohalikke toidutootjaid. Asutusel võiksid olla filiaalid Jõgeval, Põltsamaal ja Peipsi ääres, selle ettevõtmised igale soovijale mõõduka tasu eest avatud ning osavõtjaid kohustataks tulemusi nahka panema.

Kogemused näitavad, et maitsva ja tervisliku toidu nimel ei peeta paljuks läbida ka sadadesse kilomeetritesse ulatuvaid vahemaid ning maksta meile, tagasihoidlikele jõgevamaalastele ebamõistlikuna tunduvat hinda. Miks siis mitte oma tugevaimat eelist ära kasutada?

„Kõikjal annab teha sporti“

Vooremaa on Eestis Otepää järel paremuselt teine paik murdmaasuusatajate ning absoluutselt parim paik rattasõitjate treenimiseks. Lisaks on siin looduslikult head eeldused uisutamiseks ning teisteks kestvus- ja pikamaa-spordialadeks, unustada ei saa ka mitmesuguseid hokivorme, kus Jõgeva mängijad ikka Eesti tipus olnud.

Kuid iga tippsaavutus saab alguse esimesest uisu- või suusasammust, esimesest rattaringist. Ja ei ole midagi katki, kui kõik alustajad tippu ei jõua – kui see esimene samm mitte viimaseks ei jää, elab harrastussportlane sellegipoolest tervemat, õnnelikumat ja täisväärtuslikumat elu.

Olen tähele pannud ja tean ka oma kogemusest, et rulluisutajale, jalgrattasõitjale, suusatajale ja lihtsalt jalutajale-matkajale-kepikõndijale muutuvad tema koduümbruse teed ja rajad pikapeale igavaks. Nii kohtabki viimasel ajal korrastatud riigimaanteede kõrvale rajatud kergliiklusteedel hulgaliselt harrastussportijaid, kes ei pea paljuks ka kaugemalt kohale sõita.

Au ja kiitus Maanteeametile ja Euroopa Liidule seniste kergliiklusteede eest, kuid nende häda on vähene kogupikkus ja, mis veel olulisem, jupitatud olek. Vähegi vormis rulluisutaja sõidab õhtu jooksul vähemalt kümmekond, rattasõitja aga paarkümmend kilomeetrit, kui ta seda aga paarikilomeetrisel lõigul (kus pealegi tuleb ristmikel veel ka hoog maha võtta) mitu korda edasi-tagasi nühib, siis pärast mõnda korda ta enam tagasi ei tule.

Minu helesinine unistus on kergliiklustee ringi ümber Jõgeva ja miks mitte ka Põltsamaa. Kumbki oleks umbes kakskümmend kilomeetrit ning ega harrastaja, kes selle paar korda läbi sõidab, siis kohe puruväsinuna koju lähe. Talle võiks pakkuda sooja jooki, kõhutäit, sauna ja miks mitte ka öömaja. Sportlased on ühtehoidev rahvas, järgmine kord toob ta sõbrad ka kaasa ning kui need omakorda endorfiinidest õhetavaina koju lähevad, on maakonna maine jälle paar pügalat tõusnud.

„Mulle meeldib puutumata loodus“

Pole parata, aga meie kahed lossivaremed, kümmekond vana veskit, mõned kirikud ja köstri saun Tallinna vanalinna vastu ikka vist päris ei saa. Küll aga pole Tallinnal kusagilt võtta Endla raba, Vooremaa järvi, Pala ja Saare kandi seene- ja marjametsi ning Pedja ja Põltsamaa kanuujõge. Urbaniseerunud lääne-eurooplasel on endalgi kodus vanu maju küll, aga juba Jõgeva hakiparved on tema jaoks metsikud ja huvitavad, rääkimata kevad-sügisesest hanede ülelennust ning võimalusest kohtuda vabas looduses rebase, kitse või metsseaga.

Enamik turiste, välja arvatud ehk britid, rändab võõrale maale tavaliselt selleks, et näha-kogeda midagi sellist, mida kodus ei ole. Üleskultiveeritud Lääne-Euroopas napib kõige rohkem just seda, mida meil Jõgevamaal piisavalt – metsi, soid, eravalduse siltideta veekogusid ning see kõik on suhteliselt kompaktselt mitte väga suurel maa-alal.

Küll aga napib loodusturismi toetamiseks vajalikku infrastruktuuri – telkimis- ja laagriplatse, tähistatud ja selgitustega varustatud matkaradasid, ööbimis- ja pesemisvõimalusi, kogenud matkajuhte. Ka reklaam välismaal ei teeks paha. Alustada võiks kasvõi nendestsamadest brittidest – enamik neist hakkab küll visisema, kui kodust väljas pole kõik täpselt nii nagu vanal heal Inglismaal, küll aga on seal elanikkonna suurust arvestades hulgaliselt linnuhuvilisi, kellel ka piisavalt raha, et oma hobi nimel pikem teekond ette võtta. Pealegi on lootust, et linnuvaatleja on hulga viisakam turist kui briti poissmehed.

„Toetage kunsti!“

Ma ei tea, kui palju see Kurt Vonneguti fraas tavalugejale ütleb, aga igaüks meist teab, et „Kui Arno isaga koolimajja jõudis,“ on see koht koos müriaadi helgete mälestustega ühes väga kindlas paigas. Millest järeldub, et üks isegi mitte geniaalne, kuid oma tegelastesse ja lugejatesse armastusega suhtuv kirjanik suudab maakonda turundada tugevamini kui astronoomilisi arveid kirjutav PR-agentuur.

Aga peab siis Luts kogu töö üksi ära tegema? Kursi koolkond ootab juba ammu enda kõrvale näiteks Mustvee manifesti, Umbusi ulmesõpru või Kamari kiviraiujaid. Ei pea need kunsti- ja kirjainimesed tingimata siin elama või siit pärit olema – peaasi, et nad siin aeg-ajalt külas käivad ning Jõgevamaad oma teostesse jäädvustavad.

Mida selleks teha? Võõrustada kirjanduslikke väljasõite ja kokkutulekuid, maali- ja fotolaagreid, õpi- j töötubasid. Kohaliku koloriidi jäädvustamine ei saa sealjuures olla kohustuslik – iga loomeinimene hakkab seesuguse kohustuse vastu mässama ja tulemus saab oodatule vastupidine. Küll aga poleks patt premeerida neid, kes meie maakonda oma teostes ära mainivad, ükskõik siis kas positiivses või negatiivses mõttes. Seda viimast mõtlen ma muide tõsiselt – kogemused näitavad, et pole tulihingelisemat sõpra kui see, keda sa kiitsid selle eest, et ta sulle halvasti ütles.

„Lisaväärtusega vaated“

Olgem kolkapatrioodid, kuid saagem ka innovaatilise turismi lipulaevaks! Seda enam, et see pole ei kaelamurdvalt keeruline ega üle mõistuse kallis.

Peaaegu igal kivil, künkal ja majal on oma lugu. Iga tamme ei pea olema tingimata istutanud Rootsi kuningas ega iga pärnaalleed omaaegne mõisnik – Vabadussõjas väljavõideldud talu veerde pihlaka istutanud ja hiljem Siberist läbiloksutatud pere lugu võib olla isegi rohkem hingeminev. Ka omaaegsed mõisad, lossivaremed, linnamäed, isegi vana teedevõrk on huvilisele põnev ja lisauurimist väärt nähtus. Miks siis mitte pakkuda talle seda lisainfot just siin ja praegu, otse vaatamisväärsuse kõrval, kui uudishimu haripunktis?

Viimase kolme aasta jooksul on järjest vähemaks jäänud neid, kel internet kogu aeg taskus kaasas pole. Piisab, kui kogu info huviväärsuse kohta on internetis olemas – nutitelefonile piisab selle avamiseks kas masinloetavast QR-koodist või koguni lihtsalt asukohamäärangust ja telefonikaamera lugemist.  Selleks vajalikud rakendused (Wikitude, Goggles) on vabalt allalaetavad ning ka nende jagatava veebisisu saab igaüks ise üles laadida.

Miks ei võiks Jõgevamaa olla Eestis esirinnas oma huviväärsuste kirjeldamisel ja nende kirjelduste üleslaadimisel? See võiks olla koduloohuviliste, kooliõpilaste või ka lihtsalt entusiastide jaoks auasi – võimalikult rohkem infot üles laadida ning oma kodukanti võimalikult paremas valguses näidata. Sel eesmärgil saaks teha talguid, korraldada konkursse, premeerida parimaid, nutikamaid ja usinamaid.

Sugugi ei pea piirduma ainult kuiva tekstiga – lisada võib ka vanu pilte ja dokumente ning videoklippe kohapeal korraldatud üritustest. Miks mitte ka põnevamaid sündmusi rekonstrueerida – lisaks kaasalöömislustile ning kohalike sündmuste paremale tundmaõppimisele kasvab just konkreetsete tegude läbi kohalik identiteeditunne ning soov end ka edaspidi selle kandiga siduda.

Be Sociable, Share!

Posted in Kolkapatriotism.

Tagged with .