Rahvusliku ulme eripärad

Autoga sõites, eriti üksi ja pikemat otsa, on mõnus tavalise tümpsuraadio asemel kuulata audioraamatut. Viimane neist, mida kuulasin, sundis tahtmatult järgi mõtlema, mille poolest erineb meie, eesti ulmekirjandus niiöelda tavapärasest, angloameerika ulmest. Võrdlusmomendi valiku koha pealt pean kahjuks tunnistama, et soome ulmet pole ma lugenud, viimase aja vene oma kah mitte, prantslastest tean ainult, nagu me kõik, Jules Verne’i ja Pierre Boulle’d ning need sakslased, keda on vaevutud tõlkima, ajavad mingit rohelis-maailmaparanduslikku jura. Japsid näikse olevat oma vastavasuunalised pingutused suunanud pigem anime kanalisse ja isegi Indias saadi hiljuti valmis täiesti sürr robotifilm.

Otse loomulikult on eesti ulmekirjanikud angloameerika omadelt mehiselt laenanud, seda nii teemade, süžeeliinide kui ka tegelaste osas. Korraks kahtlustasin, et sealtamast laenati ka tobe määratlus, et vana hea ulme alla käivad ka igasugu tondijutud, kuid tegelikult tehakse ju selles keeleruumis täiesti teravat vahet Science Fictioni ja Horrori vahel. Mulle kui Algernoni ja Strugatskite peal üleskasvanud isendile on isegi Kettamaailm küll vaimukas, kuid mitte õige ulme.

Ei saa öelda, et eesti autoritel puuduksid huvitavad ja vaimukad ideed – parimad neist võivad nii originaalsuse kui ohoo-efekti poolest lombitaguste konkurentidega vabalt võistelda. Ka teadusliku taustaga on enamasti kõik okei. Küll aga on teatavaid erinevusi selles, kuidas meie omad oma süžeesid üles ehitavad ning oma lugusid jutustavad.

Positiivse koha pealt pean ütlema, et meie omad tunnevad inimelu vastu märksa suuremat respekti – seal, kus ameeriklane saadab rahumeeli mõned miljardid manalateele (huvitav, mis saab siis, kui hiinlased ulmekaid kirjutama hakkavad?), tekib eesti ulmeka peategelasel nihuke traagiline seis, et ta väänab endal jala välja. Ning on sunnitud lonkama, et mitte hilineda Eriti Tähtsale Kokkusaamisele.

Üldse, tundub, on eesti autorid oma kangelastega liiga tugevasti emotsionaalselt seotud. Probleemid kerkivad enamasti vaid selleks et peategelane need kohe hiilgavalt lahendada saaks – või kui ei saa, siis ilmub tavaliselt keegi, kes aitab või vähemalt asja ära seletab. Isegi Kunnas, kes üldiselt suhtub oma kangelasse täieliku militaarse halastamatusega, rikub kohe-kohe tekkiva usutavuse mulje ära sellega, et paneb talle kõrvale karja Täiuslikke Naisi. Iseenesest ei saa seda talle muidugi pahaks panna – kui ulmes kirjeldatakse ajas rändamist, tulnukaid ja muud kummalist ning esmapilgul võimatut, miks siis mitte ka mainitud naisetüüpi :)

Pinge, õigemini selle puudumine näibki olevat eesti ulme üks põhiprobleeme. Isegi kui kirjanikul õnnestub konstrueerida korralik intriig, konflikt nii-öelda suureks puhuda, siis lahenduseks ei ole mitte kõva pauk, vaid õhk visiseb enam-vähem vaikselt välja. Seda on kohati tunda isegi Hargla puhul (õnneks läheb ta iga raamatuga järjest paremaks), kuid Veskimehe ja Tarlapi puhul on see pigem reegel. Näib, et kohalikku ulmet kirjutatakse (ja loetakse) pigem selleks,  et näha probleeme lahenemas kui neid tekkimas.

Natuke hädas on kohalikud autorid ka oma tegelaste sisekaemusega. No ei ole sihukest lopsakat enesehaletsust, meeleheidet aga ka ülevoolavat rõõmu, mida mujalt lugeda saab. Ilmselt on põhjus mõneti erinevas kütuses – filosofeerimine viinaviskamise käigus tuleb kohalikel juba päris hästi välja, narkotsiuimas nägemused seevastu on eesti kirjanduses tavaliselt veidi teistsuguse žanri teema.

Millegipärast ei kipu eesti ulmeautorid postapokalüptilisse maailma. Kus on kirjeldused kustunud tuledega Vabadussambast, mille ümber tuul keerutab tolmu ja igasugu jäätmeid? Või klaasimata akendega mahajäetud majakarbid kusagil põllul? Nojah, mis ulme see meie praeguses reaalsuses ikka on, eks ole.

Aga eks kehti ka eesti kirjanike puhul sama rusikareegel mis mujalgi – kuulsaks ja fännide poolt armastatuks saavad peamiselt mitte need, kes suudavad tekitada säravaid stseene ja vaimukat dialoogi, vaid need, kellel õnnestub üles ehitada oma läbimõeldud ja loogilselt funktsioneeriv maailm. Ehk, nagu üks hetke tugevamaid ulmekirjanikke kindlasti väidaks, lahinguid ei võideta mitte kangelaslikkusega lahinguväljal, vaid tavalise ja igava taustatööga enne lahingut.

Be Sociable, Share!

Posted in Raamatud.

Tagged with , .

  • Rein Kull

    Vabandust, aga Jules Verne ei olnud prantslane vaid pretoon. See on väga tähtis vahetegemine, sest pretoonid on keldid nagu inglasedki. Prantslased okupeerisid ta kodumaa ja teostavad sellel territooriumil veel tänapäevalgi etnilist ja kultuurilist puhastust. Sellest okupatsioonist ka Verne kirjanduslik omapära, mis nii tugevalt on puudutanud erinevaid rahvaid ja inimkruppe.