Ivari Vee “Armastusega Venemaast”

Ajaloolistel põhjustel on Venemaa teema mulle ikka südamelähedane olnud – lõpetasin nimelt ajaloo eriala aastal 1994 just Venemaa-ainelise lõputööga. Sestap haarasingi raamatukogu uudiskirjanduse riiulilt pealkirjas nimetatud üllitise, tegemata välja raamatukogutädi sõbralikust hoiatusest, et tegemist on üsna vihaleajava väljaandega.

Mind ajasid selles raamatus vihale peamiselt ohtrad kirja- ja muud toimetamisvead – mis linn on näiteks Kair? Tiba keeleoskust kulunuks ära ka sellele inimesele, kes lasi masstiraažis trükki pildi ühest intervjueeritavast kandmas pusa kirjaga “Mr Big Dick. De puta Madre”.

Sisu tonaalsus aga oli üsna ootuspärane – kui ikka loed kaane siseküljelt, et raamatu on üllitanud Rahvusvaheline meediaklubi Impressum, autoriks aga Kesknädala poliitikatoimetaja, kes tööst vabal ajal toodab peaaegu sama head teksti kui kuulus Tokroda, on juba raske üllatuda. Ent siiski.

Mind pani hämmastama raamatus intervjueeritud inimeste puhuti loogikavaba jutt. Tutvustuse järgi väljapaistvad kultuuri- ja poliitikategelased ei pea paljuks ajada suust välja täielikku iba, kusjuures isegi mitte Eesti, vaid Venemaa kohta ja seda ka faktide osas, mis Venemaad kohe mitte kuidagi halvas valguses ei näitaks. Võib-olla parim näide on intervjuu Vladimir Medinskiga, kes väidab näiteks, et kusagil mujal peale Venemaa tsaare ei valitud (tegelt valiti ikka küll, näiteks Saksa-Rooma keisrit). Sama mees väidab ühes kohas, et Venemaa ei levita enda kohta positiivset imagot, lehekülg hiljem kuulutab, et oma imagot teiste rahvaste silmis parandada on üsna mõttetu tegevus, millega on küll pidevalt tegeldud, kuid tulemusi eriti ei ole, järgmises lõigus aga möönab, et ameeriklased on väga oskuslikult töötanud informatsiooniga ning saanud ülejäänud maailma silmis positiivseks kangelaseks.

Üldse on kummastav, kuidas inimesed, kes kasvõi ametikoha poolest peaksid omaenda riigi toimimisest üht-teist teadma, paiskavad külma rahuga eetrisse fakte ja teooriaid, millel pole reaalsusega eriti palju pistmist. Kohati näib, et nad elavad mingis väljamõeldud maailmas (Mihhail Derjagini teooria Euroopa keskklassi väljasuretamisest narkootikumide abil ning naiivne usk, et Venemaa hakkab ühtäkki arendama loomakasvatust – milliste talupoegadega?).

Ma saan aru, et ajalooliselt ongi Venemaal eelistatud elada väljamõeldud maailmas – kuna olemasolev on lihtsalt nii sitt, on organismi loomulik kaitsereaktsioon uskuda, et see ei saa ju ometi tõsi olla, et sellega paralleelselt peab kulgema teistsugune, sootuks parem maailm. Kuid hakata niisugusest reaalsusest lähtuvalt tegema otsuseid, mis võib-olla mõjutavad miljonite inimeste elu – ja seda mitte meil siin, vaid Venemaal endal? Ausõna, mul on venelastest tõsiselt kahju.

Kellel aga venelastest kahju ei ole, on toosama eliit. Ja see kumab ka intervjuudest läbi. Päris mitmes kohas olid intervjueeritavad siiralt üllatunud – noh, olgu pealegi, et kohalikud venelasi vihkavad, aga et isegi MULLE vaadati viltu…

“Armastusega Venemaast” on kahtlemata õpetlik lugemine. Eriti neile, kes pole minetanud vana head ridade vahelt lugemise oskust :)

Be Sociable, Share!

Posted in Poliitika.

Tagged with , .