Need seksikad mikromaksed

Kipub tõesti olema nii, et kui mõni meedia- või IT-äriga tegelev inimene kuuleb sõna “mikromaksed”, läheb tal silmapilk kõvaks, pupillide asemele aga tekivad suured dollarimärgid.

Väidetavalt olla sihukese erutuse taga teadmine, et keegi kusagil olevat kuuldavasti mikromaksetega röögatult rikkaks saanud. Samuti näib olevat üsna levinud ettekujutus, et mikromaksed on juba definitsiooni poolest sellised rahaülekanded, mida klient nende väiksuse tõttu ei märkagi oma kontolt kaduvat ning mis pisikeste kapillaarsete nirekestena miljonite kundede kontodelt kokku nirisedes moodustavad suure ja võimsa rahajõe.

Aga asetagem end nüüd vastaspoole olukorda. Kas mina tarbijana oleksin nõus, et keegi mulle eneselegi märkamatult minu rahakotist aadrit  laseb? Jah, olen küll, aga seda ainult kahe tingimuste kombinatsiooni puhul. Esiteks, see rahakratt on kas keegi, kellega ma magan, või äärmisel juhul tolle magamise tagajärjel tekkinud järeltulija. Teise variandi puhul on mul debiteerijaga siduv teenuseleping, ma tean enam-vähem, mida ma selle eest saan, aga ei viitsi detailidesse süveneda. Lepingu teine pool võib sel juhul olla kommunaalteenuste pakkuja ehk siis elektri- või sidefirma. Viimane on eriti hea näide – kui sul on hea pakett, jääb see summa, mida sult kogu kuu teenuste eest küsitakse, just sinna 12 dollari kanti, mis mõne definitsiooni kohaselt ongi mikromakse ülemine piir.

Kui nüüd aga päris aus olla, siis ühel hetkel ma ikkagi tahan teada, kuhu mu raha kulub – kasvõi siis, kui põhi juba paistma hakkab. Ja uskuge, miski ei tekita rohkem viha ja solvumist kui segaste selgitustega rahakaod. Mul võib olla supersoodne kõnepakett, ma võin isegi sidekvaliteedi ja tugijaamade tihedusega täitsa rahul olla, aga kui ma leian arvelt 100 krooni eest mänge, mida ma omateada pole tellinud (ja võsuke väidab, et allalaadimislingi juures polnud hinnast ridagi – ei olnud ka, ise kontrollisin), siis sellega kaasnevad jamad maksavad sidefirmale kindlasti rohkem kui need 100 krooni. Mis minu jaoks võib olla üsna väike summa, kuid mulle VÄGA ei meeldi tõmmata saada.

Kokkuvõtlikult – isegi juhul, kui ma väga ei viitsi süveneda, mille eest ma maksan, tahan ma siiski võimalust kontrollida.

Tõsi, soov mitte süveneda võib mikromaksete puhul ka teistpidi tagasi lüüa. Võtame näiteks süsteemi, mida viimasel ajal viljeldakse Ekspressi veebis – loo algus (ehk praeguste ajakirjanduslike kaanonite järgi kõige huvitavam osa) on veebis vabalt lugeda, kusagil poole peal aga öeldakse, et edasi lugemiseks tuleks maksta kas üks kroon või siis lunastada viiekroonine päevapilet, mis annaks ligipääsu kõigile tasulistele lugudele.

Jätame siinkohal arutamata küsimuse, kui palju sellest ühest kroonist Ekspress Grupi pangaarvele jõuab ja ega ta sellise võimaluse eest mobiilifirmadele ja pankadele hoopis peale ei maksa. Hetkel on oluline küsimus, kas ma üldse viitsin niimodi küsitud kujul raha välja käia?

Seda, et loo huvitavam osa avaldatakse tavaliselt juba selle alguses, ma juba ütlesin. Peale selle mõtleksin ilmselt, et ühekroonine lugu ei saa niiehknii olla kuigi väärtuslik, järelikult ei vääri isegi see tühine summa kulutamist. Kui ma oleksin kõrgepalgaline spetsialist, kes kasutab lõõgastushetke lehelugemiseks, mõtleksin ilmselt, et selle ajaga, mis ligipääsu hankimiseks kulub, teeniksin ma tööd tehes oluliselt rohkem. Ja ajakirjandushuvilisena teaksin, et kui loo minu jaoks suletud osa sisaldaks tõepoolest mingit tähelepanuväärset infot, tilguks see niikuinii varem või hiljem muude kanalite kaudu välja.

Kokkuvõtlikult: antud juhul on maksmine minu jaoks mõttetult kulutatud aeg ja vaev, mittemaksmine seevastu aga oluliselt mugavam ja kasulikum.

Kuidas siis panna lugejad heal meelel ja ilma neid tüütamata ajakirjandusliku sisu eest raha kulutama? Selle koha peal on siin blogis nüüd see koht, kus huvilistel tuleks SMS saata :)

Be Sociable, Share!

Posted in Raha.

Tagged with .

  • http://www.kirna.eu Aare Kirna

    See on muidugi veel üks trükiajakirjanduse hädadest – nad ei tea (ja pahatihti neid ei huvitagi), kes nende lugejad on ja mida nad tahavad. Ehkki tegelikult oleks ju lihtne oma tellijad, kes nagunii maksnud, ilusti oma tasulise sisu ligi lasta.

  • Ylo

    Mind häirib ka see Ekspressi 1 või 5 krooni küsimine. Krt, mul on Ekspress koju paberkujul tellitud, aga hea meelega loeksin mõne huvitavama jutu päeval töö juures läbi. Ekspress aga loodab veel oma murdosa kroonist minu käest kätte saada :(