Trükimeedia ellujäämiskursus

Ei, ma ei ole unustanud, et lubasin rääkida sellest, kuidas juhtida toimetust, milles töötavaid inimesi pole sa võib-olla oma ihusilmaga näinudki. Kuid enne seda vääriks lahkamist fundamentaalsemad probleemid – kas kirjutav press üldse suudab praeguses digitaliseeruvas maailmas ellu jääda? Kas tuleviku lugejad üldse viitsivadki kirjapandud uudist lugeda või lähevad täielikult audiovisuaalse materjali peale üle? Ja miks sõimatakse ajakirjandust kolletumise, pealiskaudsuse ja igavuse eest?

Ekskurss ajalukku

Jah, mul polnud kaunil suveajal tõesti paremat teha kui ajalooraamatuid lugeda :)

Lõpetasin just veidi aega tagasi mitmed käsitlused Esimesest maailmasõjast. Tegelikult üsna masendav lugemine: hoolimata sellest, et tehniline progress oli andnud sõdivate rahvaste käsutusse uued leiutised, enneolematult võimsad relvad, transpordivahendid, materiaalsed võimalused ja massiarmeed, puudusid inimestel, kes kogu seda kremplit juhtisid, peaaegu igasugused kogemused nende kätte usaldatud vahendite sihipäraseks kasutamiseks, mis tõi kaasa müriaadide kaupa käestlastud võimalusi, mõttetult hukkunud inimhulgad ning hiigelkogustes raisatud ressursse.

Mõneti meenutab see meediatööstuse praegust seisu: murrangut võimaldavad tehnilised vahendid on justkui ära leiutatud, aga õiget kasutust pole neile veel leitud, kindralid usuvad jätkuvalt ratsaväe frontaalrünnaku kõikepurustavasse jõudu ning rohkearvulist kahuriliha aetakse lainete kaupa niitvate kuulipildujavalangute alla surema.

Kusjuures ei saa öelda, et probleemiga ei tegelda – juba aastaid otsitakse nn hõbekuuli, mis ühe lasuga kõik kollid tapaks ning laiad lugejamassid neile seni tasuta pakutavate onlain-uudiste eest maksma paneks. Omavahel öeldes – ma arvan, et mul on see hõbekuul olemas, kuid mitte selline, nagu meediaärimehed endale ette kujutavad :)

Kuid hõbekuulist veidi hiljem, praegu teen ülevaate põhilistest jamadest, tänu millele meie ajakirjandus just sisulise poole pealt omadega puntrasse on jooksnud.

Miks lugejad ajalehtedest ära pööravad?

Ehk miks nad kurdavad, et lehed lähevad aina kollasemaks ning neist on üha vähem lugeda? Muidugi võib väita, et inimesed on lollid, tänamatud ega oska lihtsalt hinnanta seda gigantset tööd, mida nende heaks tehakse. Kuid vaadakem tõele näkku: ajakirjandusel on kvaliteediprobleem. Lisaks subjektiivsetele (parteilised eelistused, erinev kultuuritaust ja erinev maitse) on sellel muidugi ka rida objektiivseid põhjusi, millest peamised on:

1. Uudise fetišeerimine.

2. Ajakirjandusliku materjali tootmine konveiermeetodil ehk efektiivsuslõks.

3. Formaadis kinniolek.

4. Kaadriprobleemid.

Viimane punkt tähendab üldistatult seda, et helgemad ja ettevõtlikumad pead jooksevad PR-i parema palga peale, helgemad ja vähem ettevõtlikud langevad viinakuradi küüsi, vähem helged pead on end aga keskastme juhtimistasandile sisse betoneerinud, töötavad näpuga käsiraamatus järge ajades ning reageerivad muutustele sama hüsteeriliselt nagu süüdistustele, et nad on kuskil mõne vea teinud. Kuidas see väljaannete kvaliteedile mõjub, pole vist vaja lähemalt seletada.

Formaat aga on kindlaks tähtajaks ja  kindla mahuga trükitava ajalehega kaasnev paratamatu pahe. Kui lehes on ette nähtud neli lehekülge sporti, siis tuleb see neli lehekülge ka täis ponnistada, isegi siis, kui sinna pole panna muud, kui eelmise kepikõnnihooaja tulemuste tabel – ehkki mõne muu valdkonna, näiteks majanduse sõnumeid on nii palju, et neid tuleb halastamatult kohitseda. Ja kui leht ikka peab kella 23-ks trükikojas olema, tuleb see sinna ka saata, mis sest, et ülipõnev jalgpallimatš või presidendivalimiste viimane häältelugemisvoor alles pooleli. Muidugi annaks siin materjali valikuga mängida, tõsta külgi ümber või hankida endale ennustajavõimed. Kuid peamiselt kisuvad trükisõna alla siiski uudise fetišeerimine ning konveieritöö.

Ajakirjandus ei ole sama mis uudis

Õigemini, uudised ei ole veel kogu ajakirjandus. Need, kes asjaga kokku puutunud, ajavad nüüd targalt näpu püsti – õige, on ju veel ka arvamus ja olemuslugu. Aga noh, olemuslugu on ju sihuke keeruline žanr, mida keegi eriti kirjutada ei oska, arvamus aga peab seisma uudisest rangelt lahus, uudises ei tohi ajakirjanik oma arvamust väljendada ning üldse oleks parem, kui ta midagi ei arvaks. Nii et peamine ajakirjandusžanr on iseenesestmõistetavalt ikka uudis.

Kust selline tobe eelarvamus pärit on?

Veel mitte väga kaua aega tagasi vohas ju terve plejaad erinevaid ajakirjandusžanre – intervjuu, reportaaž, följeton, joonealune, repliik, ülevaade, arvustus ja mis kõik veel. Ärgem unustagem, et see oli ka aeg, mil väljaannete trükiarvud lõid siinse maanurga tõenäoliselt lähema paari aastasaja rekordeid. Mitte ainult sellepärast, et iga päev toimus pöördelisi sündmusi ning väärtust kaotava rahaga polnud paremat teha kui kõik saadaolevad väljaanded endale koju tellida – ei, lehed lihtsalt olid huvitavad, kõnetasid lugejat tema oma keeles, pakkusid samale nähtusele vaateid nii otse kui ka ümber nurga, viisid lugeja otse sündmuste keskele ja kui vaja, mõtlesid koos temaga või lausa tema eest.

Ja siis tuli Pullerits, kes oli Ameerikas teada saanud, et sealses keeles on väljendil journalism genres natuke teine tähendus kui maakeeles, ja edasine on kõik juba ajalugu. Piisab, kui teha päring Tartu Ülikooli raamatukogu andmebaasist – emakeelsed õppematerjalid millegi muu kui uudise kirjutamise kohta pärinevad (harvade eranditega) sellest ajast, kui Tartu Ülikool oli veel Riiklik. Kõrvalt olen kuulnud, et suurem osa ajakirjanikuhakatiste drillist kulub uudisekirjutamise oskuste lihvimisele. Iseloomuliku loo rääkis Ain Mäesalu, keda just hiljuti rongis kohtasin: pärast üht tema valikkursuse eksamit tuli tulevane ajakirjanik teda lausa kättpidi tänama – ehkki juba stuudiumi lõpusirgel, olla see olnud tema esimene suuline eksam…

Aga võibolla on jänkide žanrimääratlus siiski ainuvõimalik ning ajakirjanduse ülesanne tootagi ainult uudiseid – mida rohkem ja kiiremini, seda parem?

Minu hinnangul tähendaks see trükimeedia vältimatut surma. Eelkõige finantsilistel põhjustel – uudist ei ole võimalik tavalugejale raha eest müüa. Mitte seepärast, nagu väidab Barbi Pilvre, et lugeja seda osta ei taha – kes meist ikka oleks nõus raha välja käima asja eest, mis nagunii tasuta saadaval. Ja uudis on üldrahvalik hüve, seda lausa seaduse järgi – autorikaitse nimelt päevauudistele ei laiene. Ja kui lugeja ei loe sinu poolt kiivalt kaitstud uudist konkurentide juurest, kuuleb ta seda varem või hiljem raadiost, vaatab telekast või jutustab lobisemishimuline sõber selle talle ümber.

Liaks tekib siin veel ka otseselt žanripuhtusest tulenev probleem – kvaliteetne uudis on teadupoolest faktitruu, erapooletu ja võimalikult lühike. Ja kuna su konkurendid lähtuvad täpselt samadest kvaliteedikriteeriumitest, on ka sealsed uudised täpselt samasugused kui sinu omad ning lugejal ei ole erineva väljaande uudist võimalik eristada millegi muu kui hinna põhjal. Mis omakorda tähendab, et konkurents nügib uudise hinna vältimatult nulli ja keegi ei teeni midagi.

Selleks, et sinu toodetud materjal oleks konkurentide omast eristatav ja sealjuures ka niisugune, et lugeja oleks nõus selle eest raha välja käima, pead sa lugejate ette paiskama mitte kohitsetud pressiteadetest vorbitud uudiseid, vaid autoriteksti. See aga ei saa juba oma olemuselt olla stiilipuhas uudis. Lugejat ei huvita stiililine korrektsus, tema tahab, et sa talle naha vahele poeksid :)

Konveiermeetod ja efektiivsuslõks

Ei ole mõtet pead liiva alla peita – ajakirjandus, ka Eestis, on tööstusharu, mis toodab oma loomingut täiesti tööstuslike meetoditega. Mitte et see iseenesest halb oleks – suured mahud toovad paratamatult kaasa ka vajaduse tööd ladusalt ja plaanipäraselt korraldada, tagada stabiilne kvaliteet ning ennustatav toodangu maht. No ja ega ka raha pole kellelgi kunagi laristada, nii et soov saada minimaalsete kulutustega maksimaalne tulemus on igati loomulik.

Efektiivsuslõks tekib siis, kui tasuvuskriteerium hakkab takistama organisatsiooni seisukohast olulisi tegevusi, teisisõnu öeldes on see olukord, kus mõnesaja krooni kokkuhoidmise nimel kaotatakse kümneid tuhandeid. Näitena võib tuua telekomifirma, mis tahab börsile uhkelt teatada, et iga nende töötaja teenib teatud kindla summa kasumit. Oletame nüüd, et tollel firmal tekib probleem arveldussüsteemiga, mille tõttu kliendid vajavad kas juhendamist või maharahustamist, ja neid kliente on palju. Kuna aga abiliini töötajate juurdepalkamine vähendaks töötaja pealt teenitavat keskmist kasumit, siis seda ei tehta, lastakse klientidel omas mahlas edasi moorida ning vaadatakse õlgu kehitades pealt, kuidas inimesed solvunult konkurentide juurde üle jooksevad ning oma igakuised maksed mujale suunavad.

Ajakirjandustööstuses ja eriti praegusel masuajal näeb see välja nii, et töötajate palgad nügitakse nii alla kui võimalik, kõik mittevajalikud (ja sealhulgas ka osad vajalikud) inimesed koondatakse ning allesjäänutel pole suures lugude vorpimise tuhinas õieti aega millessegi süveneda.  Iseenesest ei pruugi see veel kvaliteeti otseselt alla suruda, ehkki suurendab vigade läbilipsamise protsenti ning lähendab töötegijate läbipõlemise päeva.

Kuid odava raha eest toodetav ajakirjanduslik materjal tähendab muuhulgas seda, et üles nopitakse ja  uudiseks vormitakse ka ettesöödetud asjad – alates pressiteadetest ja PR-tekstidest kuni poliitiliselt või äriliselt motiveeritud vihjete, poliitilise ärapanemise ja arvamuslugudeks vormistatud lobitegevuseni välja. Ei maksa avata, et lugeja seda kõike läbi ei näe ega oma järeldusi ei tee. Kokkuhoid kvaliteedilt tähendab seda, et lugeja maksab niisuguste lugude eest täpselt nii palju, nagu nad väärt on, ehk siis mitte midagi. Äärmuslikumal juhul on ta koguni valmis maksma selle eest, et keegi sihukese rämpsu tema ekraanilt välja filtreeriks.

Ellujäämiseks tuleb eristuda!

Mida siis teha, et lugeja vähemalt kvaliteeti ettekäändeks tuues muudele kanalitele ümber ei lülituks või uudistetarbimist suisa kokku ei tõmbaks?

Juba ammu on selge, et uudise edastamise kiiruse ( ja ka hulga) poolest pole ajalehtedel ei võimalusi ega ka mõtet raadio või televisiooniga võistelda. Lugemine on toiming, mis tahab natuke rohkem süvenemist ja tekitab veidi rohkem mõtteid. Miska trükiajakirjanduse nišš on varustada lugejat taustainfo, analüüsi ja minugipoolest kasvõi meeleoluga, tekitada lugejas kohalolu- ja osavõtutunnet. Paraku ei ole see odav lõbu – niisuguseid lugusi tegema ei saa võtta suvalist inimest tänavalt, heade lugude kirjutamiseks on vaja laia silmaringi, lihvitud käsitööoskusi ja ka natuke annet. Seesugune haruldane ressurss aga, nagu öeldud, ei ole odav. Samuti ei ole mõistlik panna niisugust kaadrit ennast odavaks mutrikeseks pidama – pärast seda ei kirjuta nad enam midagi tähelepanuväärset. Ja vastupidi – kui leheomanik peab lugu oma ajakirjanikest, on hulga suurem šanss, et viimased peavad lisaks iseendale rohkem lugu ka oma lugejatest, viimased aga nokivad selle üsna kiiresti ära, mis ei jää kajastamata ka müüginumbrites.

Nii et rohkem autoriteksti ja vastastikust lugupidamist!

Milline aga võiks olla onlain-ajakirjanduse tulevik ning kuidas lugejalt seni tasuta saada olnud veebiuudiste eest raha kätte saada? Nagu ma oma jutu alguses ütlesin, on vajalikud tehnilised vahendid enam-vähem juba leiutatud ning peamine, mida nüüd muuta tuleks, on ärimudel. Kui tahad teada, missugune see olema peaks ja mispärast just niisugune, võta minuga julgesti ühendust :)

Be Sociable, Share!

Posted in Ajakirjandus.

Tagged with , .