Kuidas teha head veebiajalehte I

Niisiis, sul on ilus ja kasutajasõbralikuks tuunitud veebilehekülg, millest sa loodad, et see lisaks paberväljaandele sulle midagi sisse toob. Sa oled uurinud selle ergonoomikat ja käideldavust, selle kujunduses on moodsalt palju õhku ja avarust ning kui sa mu eelmisi soovitusi kuulda võtsid, loobub külastaja seal kiiresti ja hea meelega oma rahast.

Arvad, et nüüd võid kergendatult ohata ning rahumeeli vaadata, kuidas raha otse iseenesest sinu pangaarvele niriseb?

Kui ma sulle ausalt ütlen, siis enamik sellest, mida ma varem rääkisin, peaks sulle parimal juhul tagama selle, et sinu leheküljele sattunud külastaja sealt järgmise klikiga minema ei pageks või esimese tõrke peale oma virtuaalse rahakoti raudu kinni ei lööks.

Enamgi veel. Sa võid panna oma uudistele löövaid ja “seksikaid” pealkirju, avaldada uusimaid ja kuumimaid kõmu-uudiseid, kasutada igasugu kavalaid marketinginippe, timmida oma SEO-d ja statistikanäitajaid, kuid ühel hetkel võid pettunult avastada, et sinu uudiseid ikka ei osteta. Vähe sellest, sinu juures isegi enam ei käida niipalju kui vanasti.

Mida nad, sunnikud, siis veel tahavad?

Nad ei tule sinu lehele imetlema su überblingi kujundust ega lugema odavhinnaga üle kogu maailma paisatavat rämpskõmu. Neid ei huvita sinu poolt veidi lugejasõbralikumaks kohendatud PR-tekstid ega muu promo, mida sa onlain-uudiste nime all internetti paiskad (sest niimoodi on neid ju nii lihtne ja odav toota, eks ole). Päris kindlasti ei tule nad sinu koduleheküljele sellel vilkuvaid reklaame ja superpakkumisi lugema (ehkki võivad muu tegevuse kõrvalt neile siiski tähelepanu pöörata).

Nad tulevad sinu juurde lugema asju, mis on neile tähtsad. Tekste, mis ütlevad või õpetavad neile midagi, uudiseid, millest sõltub nende igapäevane elu ja meelerahu. Nad on sulle tänulikud, kui sa oma uudised nende jaoks tähtsuse järjekorda asetad. Ja nad on rõõmsad ja liigutatud, kui sinu lehes ilmuvad tekstid on huvitavad, omanäolised, põnevad või lihtsalt huvitavad lugeda.

Selliseid uudiseid sa PR-teadetest välja ei toimeta ega agentuuridelt sisse ei osta. Neid kirjutavad sulle sinu ajakirjanikud. Mitte tükitöö korras, mitte ainult sellepärast, et sa neile palka maksad, vaid sellepärast, et neile meeldib see töö, mida nad teevad, see maa, kus nad elavad ja need inimesed, kellele nad oma lugusid kirjutavad. Kui sa muudad nad pelgalt mutrikesteks oma masinavärgis, kui sa kirjutad neile täpselt ette, kuidas nad oma tööd peavad tegema, milliseid tekste kirjutama ja mida mõtlema, saad sa neilt ainult tuima teksti, millest sinu lugejad loevad õlgu kehitades heal juhul ainult esimest lõiku ning milliste suuremas koguses tarbimine võib nad sinu juurest alatiseks peletada.

Selle pika ja pateetilise lugulaulu kokkuvõtteks võiks lihtsalt öelda, et hoia oma neegreid, hoolitse, et neil kõht oleks täis ja katus pea kohal ning ära neile väga ajudesse sõida – saad küll võib-olla vähem, kuid see-eest paremaid lugusid, mis su lugejaile paremini korda lähevad ning sulle kokkuvõttes rohkem sisse toovad.

Kas kvaliteet või kvantiteet?

Miks ma arvan, et peaksid avaldama pigem vähem, kuid paremaid lugusid?

On ju loogiline, et mida rohkem uudiseid sa oma kodukale üles paned, seda rohkem on lugejatel põhjust seal klikkida, aga mida rohkem klikke, seda suurem käive. Vähemalt seni on niisugune mudel töötanud.

Paraku mitte enam kaua.

Sedamööda, kuidas reklaamiandjate veebianalüütika tööriistad järjest paremaks muutuvad, saavad nad üha enam kinnitust tõdemusele, et suur klikkide arv ei oma lõppmüügi seisukohalt päris sellist tulemust, nagu nad lootsid. Veel parem veebianalüütika ütleb neile, et reklaamidel klikivad ühed ja samad kasutajad, kes pealegi ei kavatsegi nende käest midagi osta.

Kuid hullem on ees – ka lugeja tüdib klikkimisest. Jah, internetikasutajate arv kasvab ikka veel ning esimeses eufoorias tarbitakse tõesti valimatult kõike. Ent üsna pea saab ka kõige infojanusem veebikasutaja aru, et infot on võrgus tõesti liiga palju. Pealegi on kasutajal ka uneaeg, eraelu ning tööandjalt saadud ülesanded, mis tuleb internetis surfamise kõrvalt täita.

Niisiis tuleb lugejal teha valik – kas ta loeb ainult uudiseid, mis teda tõesti huvitavad, või loobub üldse lugemisest. Mis sinu kui toimetaja jaoks tähendab, et sa kas teed uudistevaliku tema eest või lased tal valida mõne teise teabekanali.

Ära tooda infomüra!

Ei, sa ei pea avaldama uudist ainult sellepärast, et konkurendid seda teevad või et sa arvad, et see võib mõnda sinu lugejat huvitada. Naiivsuse tipp on uskuda, et sa kannad ainuisikulist vastutust su lugejate maailmapildi adekvaatsuse eest ning et peale sinu ei olegi neil teisi kanaleid, kust nad oma uudiseid ammutavad.

Kui sa ei ole esimene avaldaja ning kui sul uudisele täiendavat infot või omapärast vaatenurka lisada ei ole, siis kaalu tõsiselt, kas ikka on mõtet oma lugejate aega raisata. Eriti käib see PR-uudisvoost väljanopitu kohta. Jah, ma saan aru, et niimoodi on lihtne ja mugav oma veebi täita, kuid mina kui lugeja tõesti ei viitsi juba viiendast onlain-väljaandest lugeda täpselt sama sisuga pressiteadet, millel pole viitsitud isegi pealkirja ununenud kirjaviga ära parandada.

Ära nüüd tee uskumatut nägu. Jah, ma loen nelja või viit onlain-väljaannet korraga. Tegelikult isegi kümmet otseselt ajakirjanduslikku, lisaks veel 110 blogi või muud infokanalit. Ei, ma ei käi iga tunni takka nende kodukaid järjest läbi klõpsimas veendumaks, et sinna on midagi uut üles riputatud. Need kõik on mul ilusti RSS-uudistevoos, mida vaatan siis, kui mul vaba hetk tekib. Otse loomulikult ei loe ma kõike, mida mulle ette paisatakse – tavaliselt libistan silmad üle pealkirja, kui see tundub haakuvat mõne mind huvitava teemaga, sis avan lühitutvustuse ning alles siis, kui lugu tundub tõesti huvitav, avan loo täismahus. Eesti ajalehtede puhul juhtub seda viimast umbes üks kord sajast, lühitutvustusi vaatan rohkem – 16-23% mulle ettesöödetvatest pealkirjadest. Jah, mu RSS-i lugeja peab vastavat statistikat :)

Jah, on ka selliseid kanaleid, millest ma loen läbi kõik, mis mulle saadetakse, kuid enamasti avaldavad need alla ühe artikli päevas. Ülejäänutega on selge trend – mida rohkem uudiseid üles lükatakse, seda vähem ma neid loen – näiteks Õhtulehe uudisvoost avan ainult 16% sisututvustusest, rekordiomanik aga oli Postimees online, kui see end veel täies mahus avaldas – toodeti küll paarsada uudist päevas, kuid huvi pakkus neist 9-11%. Ses mõttes olin ma Postimehele isegi tänulik, kui see oma lugude veebis avaldamist piirama hakkas ning mind pealkirjade lugemisest mõnevõrra säästis.

No ei ole kvantiteedil veebis mõtet, ei ole!

Kui sa arvad, et su lugejad siiski peavad kindlasti teadma kõike, mis Eesti inforuumis toimub, siis selle jaoks ei ole küll tarvis panna toimetusetäit tibisid pressiteateid kopipeistima. Osta see töö parem näiteks BNS-ilt sisse. Või kui viimase teeneid liiga kalliks põlgad, lepi kokku mõnede töötuks jäänud ajakirjanikega – las hakkavad sulle (ja miks mitte ka teistele toimetustele, niimoodi saab omahinna alla) vabakutselistena vastavat infovoogu müüma. Vähemalt mõned peaksid praegu ju kindlasti ripakil olema.

Ära jää formaati kinni!

Väga lihtsustatult öeldes – ära võta endale pähe, et sa näiteks saad avaldada ainult 3000 tm-seid uudiseid. Kusjuures ma ei peagi niiväga silmas lugude pikkust või muid vormistusnõudeid, vaid seda, et lugeja ei tule sinu juurest otsima mitte ainult uudiseid.

Isiklikult minul on küll kurb, et viimasel ajal osatakse viljelda ainult kolme ajakirjandusžanri, kusjuures mul on tunne, et ka olukirjeldus saadetakse varsti sinna, kus reportaažid, intervjuud, följetonid ja muu vana kooli kraam juba ees ootab.

Ausõna, ma ei taha lugeda/vaadata/kuulata ainult uudiseid. Arvamustega on kah, ausalt öelda, nagu on – tõeliselt häid ja sisukaid arvamusi saab lugeda masendaval harva. Ja ma kardan, et millegi kirjeldamine on praeguses ajakirjandusosakonnas suisa ära keelatud.

Uudise fetišeerimine tähendab aga seda, et ma ei saa tõenäoliselt kunagi teada, kuidas inimesed mõnes väikses, kuid põnevas kohas elavad – kui nendega seal just midagi halba ei juhtu. Aga nii kujuneb sellest kohast ju üsnagi väärstunud pilt, kas pole? Kuulsin hiljuti kedagi mainimas, et Viin on üks mõnus ja turvaline koht, mistõttu satub ka ülemaailmsetesse uudistesse väga harva. Kulla kaaskodanikud, kas teie ei tahaks, eriti praegusel ajal, sellisest kohast rohkem teada, lugeda, mida seal tehakse ning vaadata telepildist ilusaid hooneid ning endaga toime tulevaid inimesi?

Ma vaatan, et see heietus siin kisub jälle pikaks ning üldteoreetiliseks. Järgmine kord katsun rääkida sellest, kuidas töötada kollegidega, kellega sa võib-olla kunagi füüsiliselt ei kohtu.

Be Sociable, Share!

Posted in Ajakirjandus.

Tagged with .