Kuidas onlain-ajalehega raha teenida I

See oli ikka jupp aega tagasi, kui helistas sõber Kalev Võrumaa Teatajast ning küsis, kas ma äkki ei tahaks tema lehes kommenteerida Postimehe otsust piirata artiklite avaldamist onlain-väljaandes. Loomulikult võtsid tasulise neti suhtes positsiooni sisse ka teised lehed ning ilmselt sepitses tol hetkel oma otsust ka nn kontserniväliste maakonnalehtede liit. Enda väitel oli Kalevile seepeale meelde tulnud, et mina olin maakonnalehtede peatoimetajatest esimene (ja tegelikult ka ainus), kes oma väljaande tasuliseks tegi, ning sellepärast ta kogemuste jagamise ettepanekuga minu poole pöörduski.

Võtsin hoogu ikka väga pikalt, ja kuna Kalev eriti peale ka ei käinud, mul endal aga vahepeal muud teemad sisse sõitsid, siis tegemata ta seni veel ongi (sorri, Kalev!). Kuid leian, et väikse teoreetilise arutluse ning mõned nõuanded ma kogukonnale siiski võlgnen. Ma ei ole küll ainus toimetaja Eestis, kes ka reaalselt IT-alal töötanud, kuid eks ole nii tarkvaraprojektide juhtimisest kui arvutiturbe teemal blogimisest siiski üht-teist külge jäänud ;)

Kui ma õieti mäletan, siis Vooremaa veeb sai kinni keeratud millalgi 2002. aasta paiku. Põhjus sama mis praegugi – onlaini lugejaskond läks mühinal üles, nende tellijate hulk aga, kes paberlehte tellisid ning seega meile midagi maksid ka, kuivas järjepidevalt kokku. Ühel hetkel hakkas endalegi tunduma, et senised põhiargumendid – veeb on eelkõige tõhus enesereklaami kanal ning paber- ja internetilehe lugejaskond niikuinii ei kattu – pädevad järjest vähem. Pealegi, kui nüüd mõtlema hakata, siis need kaks argumenti välistavad teineteist – no mis hea pärast on vaja reklaamida end sellele sihtgrupile, kes pole nagunii nõus meie teenete eest raha välja käima?

Selgus, et neid, kes olid nõus Vooremaa tasulisele internetiversioonile raha kulutama, oli siiski ka juba tollal. Põhiliselt küll meediamonitooringufirmad, kelle andmebaasid nagunii elektroonilised ning kes ei viitsinud oodata kaks päeva, mille jooksul Vooremaa paberversioon Tallinna veeti (jah, Eesti Posti tingimused olid ja on vist praeguseni suht paindumatud). Ent oli ka muid firmasid ning isegi erahuvilisi, näiteks üks onu Ameerikast olnuks heameelega nõus kulutama mõnikümmend dollarit, et kunagise kodukandi uudiseid lugeda. Arvan mäletavat, et arvutasime seda nii- ja naapidi ning kuna leidsime, et ülekandetasud söönuks suurema osa meie tulust, sai papi vist koguni tasuta ligipääsu.

Oma kulusid seesugune tasuline väljaanne muidugi tasa ei teeninud. Samas oli mul hea meel, et mul on jätkuvalt mingisugunegi põhjus ajalehte jooksvalt netti üles riputada – kasvõi sellepärast, et kuna ülesriputaja olin ma ise, siis pidin tahes- tahtmata kogu lehe üksipulgi läbi lugema – alati oli hea ülevaade, kes oli head tööd teinud või mis prohmakad nii enda kui teiste toimetajate filtrist läbi olid lipsanud. Lisaks oli sihukese kokkuvõetud lehenumbri põhjal väga mugav teha eelreklaamiks mõeldud ülevaateid nii BNS-ile, Vikerraadiole, Tartu Kukule ja vist veel kellelegi, kust olulisemad uudised siis kiiresti üles nopiti ning üle vabariigi välja reklaamiti. Olgu vahemärkusena öeldud, et ma ei saa siiamaani aru, miks Tallinna lehed üksteise risttsiteerimise vastu on – saati kui enamasti on selleks tsiteeritavaks “uudispommiks” üks ja seesama pressiteade…

Paberlehe tellijaid minu mäletamist mööda eriti juurde ei tulnud. Kuna tolleaegse veebiväljaande tehniline teostus oli pehmelt öeldes arhailine, siis ei kaotanud me ka bännerireklaami kliente – neid lihtsalt ei olnud. Mina isiklikult kaotasin hulgaliselt taastumatuid närvirakke – kuna kommenteerimisvõimalus jäi alles, sain enda kaela kogu selle pasa ja sõimu, millega tasuta lehest ilmajäänud tänulik lugejaskond mind õnnistada arvas. Eks ma olnud siis ka noorem ja naiivsem ning arvasin, et kliendi rahaline panus ei ole pöördvõrdelises seoses tema pretensioonikusega :)

Aga aitab ajaloost, nõuandeid ka. Olen neid kombineerinud nii oma lehe- kui IT-neegri kogemustest, lisaks veel seminaridel kuuldu ja mujalt loetu.

Niisiis, mida peaks tegema, et onlain-ajalehega mingisugustki raha teenida?

Mõtle läbi, milleks sulle veebi vaja

Kui sul rahaga midagi paremat peale pole hakata, siis võid endale muidugi Hummeri osta, klotsi niisama põlema panna või oma ajalehe sellepärast internetti üles riputada, et “kõigil ju on” ning “me peame ajaga kaasas käima”. Vastasel juhul mõtle enne hoolega läbi, mida sa onlain-versiooniga saavutada tahad. Kui sinu eesmärgiks on imetleda veebist iseenda pilte kas ratsa või paraadmundris, siis peavad need pildid mõistagi kõige esimesena silma hakkama. Samas peaksid ka hoolitsema selle eest, et filtrist läheksid läbi ainult positiivsed kommentaarid ning hindeid saaks anda ainult 10, no äärmisel juhul 9/10-st.

Kui sinu eesmärgiks on teha reklaami oma paberlehele, siis tulebki oma kodukas selliselt üles ehitada. Sul on sinu saidile klikkija konksu otsa haaramiseks 5-30 sekundit, enne kui ta su juurest igaveseks jalga laseb, nii et kasuta sulle antud armuajast iga sekundit! Kui ta su kodukal maandub, siis karaku talle esimesena vastu suur bänner “Eksklusiivne pakkumine nüüd ja kohe – telli meie ajaleht 3 kuuks ja säästa 30%!!!” või midagi analoogset. Heietused sellest, kui toredad te ikka olete ja mitu aastat juba oma lugejaid rõõmustate, jäta kuhugi tahapoole, kogu ülejäänud esmamulje aga peab toetama sõnumit “Telli meid! Osta meid nüüd ja kohe!”

Kodune ülesanne
Pane stopper käima, mine postimees.ee-le, leia seal koht, kus saab Postimeest tellida ning löö stopper kinni siis, kui sinult hakatakse su nime ja aadressi küsima.
Kaua aega võttis?
Mitu korda tekkis sul soov kogu see jama pooleli jätta?

Kui sa tahad, et inimesed sinu uudiste lugemise eest maksaksid, siis tee see neile võimalikult lihtsaks. Ära kiusa juba maksnud kundesid sisselogimisakende, ankeetide ning üle ekraani laiutavate reklaamidega – nad jooksevad juba järgmisel hetkel konkurendi juurde, kes niimoodi ei tee. Neis aga, kes veel maksnud ei ole, peab tekkima vastupandamatu soov sinu kommuuni liikmeks saada – näita neile oma jooksvat pommuudist kindlasti juba eelmisel päeval ja kärpimata kujul. Ära halvusta mingil juhul neid tulevasi kliente, kes su teenete eest kohe maksta ei soovi, parem kirjelda igal võimalikul viisil kõiki hüvesid, mida täieliku ligipääsuga lugejad kasutada saavad.

Raha äraandmine peab olema lihtne!

Nagu sa väga hästi tead, on internet sihuke koht, kus hetke A (ilma ostusoovita klient sattus sinu saidile) ja hetke B (kliendi raha laekus sinu arvele) võib teineteisest lahutada vaid mõni minut. Mida vähem sekundeid A ja B vahel, seda kindlamalt kunde su konksu otsas istub ja seda kasulikum sulle. Nii et ära tüüta teda sulle (ja talle) mittevajalike andmete küsimisega, kasutustingimuste ettenäitamisega ja üksikasjaliste kirjeldustega, mis nüüd kohe juhtuma hakkab – anna talle parem õiges kohas lingid, millelt ta saab vastavalt küsimuste/kõhkluste tekkimisele kiiresti ja asjakohast lisainfot. Kundel peab säilima kindlustunne, et sa teda alt ei tõmba ning ta saab oma raha eest seda, mida sa talle lubad, seega hoolitse, et vajalikud garantiitingimused, turvalisusnõuded ja isikuandmete kaitse oleksid vajadusel ühe kliki kaugusel – kuid nii, et need klienti tema vältimatul rahakulutamisrajal ei eksitaks ega pidurdaks.

Kui sa tõesti oled raha peale tige, siis viska kliendile lihtsalt oma pangarekvisiidid, lase tal oma viie kuu tellimuse summa ise kokku rehkendada, seejärel panka logida, ise maksekorraldus täita ning teata talle veel tagatipuks ülbelt, et tellimus läheb töösse alles peale makse laekumist sinu pangaarvele. Kindluse mõttes võid temalt ülekande numbrit ka veel küsida.

Ühesõnaga – kliendi eest kokkuarvutatud teenuse maksumus, automaatselt genereeritud maksekorraldus (ja vajadusel arve) ning toimivad pangalingid on kohustuslikud (tuleta meelde sekundeid A ja B vahel!). Omaette probleem on mikromaksed – kui klient peab otsustama, kas maksta sinu uudise lugemise eest 2 krooni, võib summa tunduda küll tühine, kuid tõenäoliselt maksab see aeg, mida klient peab otsustamiseks kulutama, talle rohkem, nii et pigem ta loobub. Lisaks küsib ju pank ka ülekande eest umbes kaks krooni, SMS-i omahind võib olla sama suur. Mine tüüta pilet.ee poisse ja tüdrukuid – neil on toimiv mikromakseplatvorm olemas ning nad tahavad ainult mõningast tagantutsitamist, et seda ka sulle pakkuda. Kui vaja, võin aidata, ma tunnen seal mõningaid tegelasi ;)

Hoia kulud kontrolli all

Kui sa oma väljaandega just miljoneid ei teeni, siis ei ole mõtet sinna ka miljoneid matta. Tuleta meelde, milleks sulle veebi tegelikult vaja oli, ning ära lase endale tarbetuid kellasid-vilesid pähe määrida.

Ära lase IT-müügimeestel endale mulli ajada. Kui sulle pakutakse “sisuhalduse progemist” ainult 300 000 eest, siis arvesta, et oled juba liiga palju maksnud – isegi juhul, kui nad sinult sentigi ei saa. Sa ei ole IT-spets ega peagi olema. Siin pole midagi häbeneda – see-eest nemad, erinevalt sinust, ei tea, kuidas väga head lehte teha ;) Katsu leida sõltumatu ekspert. Ütle talle otse. “Ma ei kavatse sinu ega sinu sõprade käest midagi osta, aga ütle mulle nagu kommunist kommunistile – mida sa sellest pakkumisest arvad?” Kui hinnang on piisavalt hävitav, lase ekspert ja müügimees karvupidi kokku – võid säästa vähemat viiekohalise summa.

Ära lase end IT-terminitest eksitada. Igal asjal, ka kõige tühisemal detailil, mida sulle müüakse, peab olema oma mõte ning koht tervikpildis. Kui sulle ei osata seda seletada nii, et sa aru saaksid, siis järelikult tehti kehva müüki. Ära unusta, et iga kroon, mida sa kulutad, peab kas otse või kaude ka midagi tagasi tooma, seda isegi IT-asjanduses. Küsimuse “Mis see maksab?” asemel küsi parem: “Mis kasu mina sellest saan” või veel parem: “Kui palju ma selle lisafunktsiooni või rakendusega teenin?” Nõua konkreetseid summasid ja kui ei saa, süüdista müügimehi tegemata kodutöös ;)

Ära hoia veebiväljaande tehnilise teostuse ja onlain-uudiste peal liigseid inimesi. Eriti ära palka inimesi tasuta jagatavaid uudiseid tootma – kui sul just ei ole hiilgavat äriplaani, kuidas see tasuta uudisvoog nüüd ja kohe sularahaks konverteerida.

Ka selle “erakordselt soodsa, ainult 300 000 maksva CMS-i” pealt on võimalik kokku hoida. Terve internet on täis tasuta jagatavat tarkvara ning selle, mida just sul vaja, on tavaliselt keegi juba leiutanud ning heast tahtest inimkonnale tasuta kasutamiseks välja jaganud. Küll aga võib sul olla vaja üht või teist tarkvarajuppi just sinu vajadustele kohandada, liita see olemasolevate asjadega, lisada sinu firmagraafika jne. See on nüüd küll koht, kus ei ole mõtet kokku hoida – võta seda kui rätsepatööd, mis soodukalt ostetud ülikonna just sinu kere mõõtudele kohendab. Kokkuvõttes saad elegantse, kuid sealjuures mugava ning suhteliselt odava kehakatte.

Huhh, see joru siin läheb kole pikaks – konkreetsematest rahateenimisnippidest järgmises postituses.

Be Sociable, Share!

Posted in Ajakirjandus, Üldine loba.

Tagged with .