Loen parasjagu Jelena Zubkova raamatut Baltikumi sovetiseerimisest “Baltimaad ja Kreml 1940-1953″, konkreetsemalt (Leedu) kollektiviseerimist käsitlevat peatükki.

Paralleelid tänapäevaga tõmbab igaüks ise.

Otse loomulikult on eesti ulmekirjanikud angloameerika omadelt mehiselt laenanud, seda nii teemade, süžeeliinide kui ka tegelaste osas. Korraks kahtlustasin, et sealtamast laenati ka tobe määratlus, et vana hea ulme alla käivad ka igasugu tondijutud, kuid tegelikult tehakse ju selles keeleruumis täiesti teravat vahet Science Fictioni ja Horrori vahel. Mulle kui Algernoni ja Strugatskite peal üleskasvanud isendile on isegi Kettamaailm küll vaimukas, kuid mitte õige ulme.

Ei saa öelda, et eesti autoritel puuduksid huvitavad ja vaimukad ideed – parimad neist võivad nii originaalsuse kui ohoo-efekti poolest lombitaguste konkurentidega vabalt võistelda. Ka teadusliku taustaga on enamasti kõik okei. Küll aga on teatavaid erinevusi selles, kuidas meie omad oma süžeesid üles ehitavad ning oma lugusid jutustavad.

Positiivse koha pealt pean ütlema, et meie omad tunnevad inimelu vastu märksa suuremat respekti – seal, kus ameeriklane saadab rahumeeli mõned miljardid manalateele (huvitav, mis saab siis, kui hiinlased ulmekaid kirjutama hakkavad?), tekib eesti ulmeka peategelasel nihuke traagiline seis, et ta väänab endal jala välja. Ning on sunnitud lonkama, et mitte hilineda Eriti Tähtsale Kokkusaamisele.

Üldse, tundub, on eesti autorid oma kangelastega liiga tugevasti emotsionaalselt seotud. Probleemid kerkivad enamasti vaid selleks et peategelane need kohe hiilgavalt lahendada saaks – või kui ei saa, siis ilmub tavaliselt keegi, kes aitab või vähemalt asja ära seletab. Isegi Kunnas, kes üldiselt suhtub oma kangelasse täieliku militaarse halastamatusega, rikub kohe-kohe tekkiva usutavuse mulje ära sellega, et paneb talle kõrvale karja Täiuslikke Naisi. Iseenesest ei saa seda talle muidugi pahaks panna – kui ulmes kirjeldatakse ajas rändamist, tulnukaid ja muud kummalist ning esmapilgul võimatut, miks siis mitte ka mainitud naisetüüpi

Pinge, õigemini selle puudumine näibki olevat eesti ulme üks põhiprobleeme. Isegi kui kirjanikul õnnestub konstrueerida korralik intriig, konflikt nii-öelda suureks puhuda, siis lahenduseks ei ole mitte kõva pauk, vaid õhk visiseb enam-vähem vaikselt välja. Seda on kohati tunda isegi Hargla puhul (õnneks läheb ta iga raamatuga järjest paremaks), kuid Veskimehe ja Tarlapi puhul on see pigem reegel. Näib, et kohalikku ulmet kirjutatakse (ja loetakse) pigem selleks,  et näha probleeme lahenemas kui neid tekkimas.

Natuke hädas on kohalikud autorid ka oma tegelaste sisekaemusega. No ei ole sihukest lopsakat enesehaletsust, meeleheidet aga ka ülevoolavat rõõmu, mida mujalt lugeda saab. Ilmselt on põhjus mõneti erinevas kütuses – filosofeerimine viinaviskamise käigus tuleb kohalikel juba päris hästi välja, narkotsiuimas nägemused seevastu on eesti kirjanduses tavaliselt veidi teistsuguse žanri teema.

Millegipärast ei kipu eesti ulmeautorid postapokalüptilisse maailma. Kus on kirjeldused kustunud tuledega Vabadussambast, mille ümber tuul keerutab tolmu ja igasugu jäätmeid? Või klaasimata akendega mahajäetud majakarbid kusagil põllul? Nojah, mis ulme see meie praeguses reaalsuses ikka on, eks ole.

Aga eks kehti ka eesti kirjanike puhul sama rusikareegel mis mujalgi – kuulsaks ja fännide poolt armastatuks saavad peamiselt mitte need, kes suudavad tekitada säravaid stseene ja vaimukat dialoogi, vaid need, kellel õnnestub üles ehitada oma läbimõeldud ja loogilselt funktsioneeriv maailm. Ehk, nagu üks hetke tugevamaid ulmekirjanikke kindlasti väidaks, lahinguid ei võideta mitte kangelaslikkusega lahinguväljal, vaid tavalise ja igava taustatööga enne lahingut.

Häbi tunnistada, kuid viimasel ajal olen tegelnud spämmimisega.  Leidsin nimelt, et tavapärasest soovitusest “probleemide jätkumisel võtke ühendust lähima IT-professionaaliga” arvutikaitse.ee-s enam ei piisa, ning otsustasin seal käivitada teenuse, mis lähima professionaali ka üles otsib. Sama soojaga leidsin, et viisakas oleks nondeltsamadelt professionaalidelt küsida, kas nad üldse tahavad seal figureerida. Mine tea, äkki pole tasuta reklaam ning kibedal masuajal sealtkaudu saadavad mõned lisakliendid piisavaks ahvatluseks, et oma väärtuslikke kontaktandmeid netti paisata?

Ilmnes, et seesuguseid tagasihoidlikke täitsa oli. Tegelikult ma ei usu, et tegemist oli tagasihoidlikkuse või häbelikkusega – tõenäolisemalt ei loe paljudes firmades keegi üldmeili või siis ei suudeta otsustada, kellele konkreetselt kiri minu ettepanekuga edasi saata. Enamasti olid mu kirja saajad siiski üsna varmad kasutama võimalust endale tasuta reklaami teha ning oli ka neid, kes ei unustanud viisakalt tänamast.

Ettepanekute saatmiseks vajalikud kontaktandmed ammutasin arvutifirmade kodulehekülgedelt ning siinkohal jõuamegi pealkirjas viidatud probleemi juurde. Väga palju oli muidugi seesuguseid kodulehti, mis olid kenasti kujundatud, kust info oli lihtsalt ja loogiliselt leitav, selgitav tekst ladus ja kohe esileheküljel selge, millega firma tegeleb ja kuidas neid leida.

Paraku oli, ütleksin, lubamatult palju niisuguseid kodulehekülgi, millest ma alles pikema klikkimise järel aru sain, kas nad pakuvad mind huvitavat teenust või mitte, samuti oli teinekord raskusi kontaktandmete leidmisega. Väga paljudel juhtudel olin meiliaadressi nägemiseks sunnitud oma NoScript-plugina välja lülitama, mõni kodulehekülg oli ka selline, mis väljalülitatud skriptidega üldse ei töötanud. Veidi vähem kui kümmekond lehekülge olid kas hooldusrežiimil või alles loomisel.

Kirja- ja sõnastusvigadest ma parem ei räägi – sõnaseadmisoskus, tundub, pole itipoiste tugevaim külg. Sajakonna koduka läbilappamisel jäi mulje, et pahatihti on nii tutvustav tekst kui ka isegi hinnakiri üksteiselt maha kopitud.

Koostööettepanekut ei saanud ka need lehed, mis oma meiliaadressi välja polnud riputanud. Kui spämmirobotid tõepoolest probleemiks, siis on ju mitmesuguseid rohkem või vähem kavalaid võtteid, kuidas noid ära lollitada. Kontaktivorm mulle ei sobinud – esiteks oli mu kiri koos juhtnööridega tolle jaoks natuke pikk, teiseks kaoks mul niimoodi ülevaade, kellele ma juba olen kirjutanud ja kellele mitte.

Kontaktandmete ülespanekut ei maksaks sugugi karta. Väga armas oleks, kui need on mingil, kasvõi tagasihoidlikul kujul juba avalehel, nii et firmaga ühenduse saamiseks ei peaks pool tundi kodukal ringi klikkima. Marginaalseimaks näiteks on kodulehekülg, mis reklaamib “Kodulehe teenuseid”, kuid on unustanud lisada igasugused kontaktandmed, mille kaudu saaks neid tellida

Mind ajasid selles raamatus vihale peamiselt ohtrad kirja- ja muud toimetamisvead – mis linn on näiteks Kair? Tiba keeleoskust kulunuks ära ka sellele inimesele, kes lasi masstiraažis trükki pildi ühest intervjueeritavast kandmas pusa kirjaga “Mr Big Dick. De puta Madre”.

Sisu tonaalsus aga oli üsna ootuspärane – kui ikka loed kaane siseküljelt, et raamatu on üllitanud Rahvusvaheline meediaklubi Impressum, autoriks aga Kesknädala poliitikatoimetaja, kes tööst vabal ajal toodab peaaegu sama head teksti kui kuulus Tokroda, on juba raske üllatuda. Ent siiski.

Mind pani hämmastama raamatus intervjueeritud inimeste puhuti loogikavaba jutt. Tutvustuse järgi väljapaistvad kultuuri- ja poliitikategelased ei pea paljuks ajada suust välja täielikku iba, kusjuures isegi mitte Eesti, vaid Venemaa kohta ja seda ka faktide osas, mis Venemaad kohe mitte kuidagi halvas valguses ei näitaks. Võib-olla parim näide on intervjuu Vladimir Medinskiga, kes väidab näiteks, et kusagil mujal peale Venemaa tsaare ei valitud (tegelt valiti ikka küll, näiteks Saksa-Rooma keisrit). Sama mees väidab ühes kohas, et Venemaa ei levita enda kohta positiivset imagot, lehekülg hiljem kuulutab, et oma imagot teiste rahvaste silmis parandada on üsna mõttetu tegevus, millega on küll pidevalt tegeldud, kuid tulemusi eriti ei ole, järgmises lõigus aga möönab, et ameeriklased on väga oskuslikult töötanud informatsiooniga ning saanud ülejäänud maailma silmis positiivseks kangelaseks.

Üldse on kummastav, kuidas inimesed, kes kasvõi ametikoha poolest peaksid omaenda riigi toimimisest üht-teist teadma, paiskavad külma rahuga eetrisse fakte ja teooriaid, millel pole reaalsusega eriti palju pistmist. Kohati näib, et nad elavad mingis väljamõeldud maailmas (Mihhail Derjagini teooria Euroopa keskklassi väljasuretamisest narkootikumide abil ning naiivne usk, et Venemaa hakkab ühtäkki arendama loomakasvatust – milliste talupoegadega?).

Ma saan aru, et ajalooliselt ongi Venemaal eelistatud elada väljamõeldud maailmas – kuna olemasolev on lihtsalt nii sitt, on organismi loomulik kaitsereaktsioon uskuda, et see ei saa ju ometi tõsi olla, et sellega paralleelselt peab kulgema teistsugune, sootuks parem maailm. Kuid hakata niisugusest reaalsusest lähtuvalt tegema otsuseid, mis võib-olla mõjutavad miljonite inimeste elu – ja seda mitte meil siin, vaid Venemaal endal? Ausõna, mul on venelastest tõsiselt kahju.

Kellel aga venelastest kahju ei ole, on toosama eliit. Ja see kumab ka intervjuudest läbi. Päris mitmes kohas olid intervjueeritavad siiralt üllatunud – noh, olgu pealegi, et kohalikud venelasi vihkavad, aga et isegi MULLE vaadati viltu…

“Armastusega Venemaast” on kahtlemata õpetlik lugemine. Eriti neile, kes pole minetanud vana head ridade vahelt lugemise oskust

Meie kassitüdruk oli varjupaigas saanud nime Bridget, kuid otsustasime, et hakkame teda Nastjaks kutsuma – tõenäoliselt soengu ja silmade pärast Muidugi pole võimatu, et ta on tegelikult väga isamaaline loom ja sellise nimevaliku üle solvunud – ehkki esialgu, kahtlemata viisakusest, ta seda välja ei näidanud.

Loodetavasti me meeldime üksteisele. 

Nastja

Väidetavalt olla sihukese erutuse taga teadmine, et keegi kusagil olevat kuuldavasti mikromaksetega röögatult rikkaks saanud. Samuti näib olevat üsna levinud ettekujutus, et mikromaksed on juba definitsiooni poolest sellised rahaülekanded, mida klient nende väiksuse tõttu ei märkagi oma kontolt kaduvat ning mis pisikeste kapillaarsete nirekestena miljonite kundede kontodelt kokku nirisedes moodustavad suure ja võimsa rahajõe.

Aga asetagem end nüüd vastaspoole olukorda. Kas mina tarbijana oleksin nõus, et keegi mulle eneselegi märkamatult minu rahakotist aadrit  laseb? Jah, olen küll, aga seda ainult kahe tingimuste kombinatsiooni puhul. Esiteks, see rahakratt on kas keegi, kellega ma magan, või äärmisel juhul tolle magamise tagajärjel tekkinud järeltulija. Teise variandi puhul on mul debiteerijaga siduv teenuseleping, ma tean enam-vähem, mida ma selle eest saan, aga ei viitsi detailidesse süveneda. Lepingu teine pool võib sel juhul olla kommunaalteenuste pakkuja ehk siis elektri- või sidefirma. Viimane on eriti hea näide – kui sul on hea pakett, jääb see summa, mida sult kogu kuu teenuste eest küsitakse, just sinna 12 dollari kanti, mis mõne definitsiooni kohaselt ongi mikromakse ülemine piir.

Kui nüüd aga päris aus olla, siis ühel hetkel ma ikkagi tahan teada, kuhu mu raha kulub – kasvõi siis, kui põhi juba paistma hakkab. Ja uskuge, miski ei tekita rohkem viha ja solvumist kui segaste selgitustega rahakaod. Mul võib olla supersoodne kõnepakett, ma võin isegi sidekvaliteedi ja tugijaamade tihedusega täitsa rahul olla, aga kui ma leian arvelt 100 krooni eest mänge, mida ma omateada pole tellinud (ja võsuke väidab, et allalaadimislingi juures polnud hinnast ridagi – ei olnud ka, ise kontrollisin), siis sellega kaasnevad jamad maksavad sidefirmale kindlasti rohkem kui need 100 krooni. Mis minu jaoks võib olla üsna väike summa, kuid mulle VÄGA ei meeldi tõmmata saada.

Kokkuvõtlikult – isegi juhul, kui ma väga ei viitsi süveneda, mille eest ma maksan, tahan ma siiski võimalust kontrollida.

Tõsi, soov mitte süveneda võib mikromaksete puhul ka teistpidi tagasi lüüa. Võtame näiteks süsteemi, mida viimasel ajal viljeldakse Ekspressi veebis – loo algus (ehk praeguste ajakirjanduslike kaanonite järgi kõige huvitavam osa) on veebis vabalt lugeda, kusagil poole peal aga öeldakse, et edasi lugemiseks tuleks maksta kas üks kroon või siis lunastada viiekroonine päevapilet, mis annaks ligipääsu kõigile tasulistele lugudele.

Jätame siinkohal arutamata küsimuse, kui palju sellest ühest kroonist Ekspress Grupi pangaarvele jõuab ja ega ta sellise võimaluse eest mobiilifirmadele ja pankadele hoopis peale ei maksa. Hetkel on oluline küsimus, kas ma üldse viitsin niimodi küsitud kujul raha välja käia?

Seda, et loo huvitavam osa avaldatakse tavaliselt juba selle alguses, ma juba ütlesin. Peale selle mõtleksin ilmselt, et ühekroonine lugu ei saa niiehknii olla kuigi väärtuslik, järelikult ei vääri isegi see tühine summa kulutamist. Kui ma oleksin kõrgepalgaline spetsialist, kes kasutab lõõgastushetke lehelugemiseks, mõtleksin ilmselt, et selle ajaga, mis ligipääsu hankimiseks kulub, teeniksin ma tööd tehes oluliselt rohkem. Ja ajakirjandushuvilisena teaksin, et kui loo minu jaoks suletud osa sisaldaks tõepoolest mingit tähelepanuväärset infot, tilguks see niikuinii varem või hiljem muude kanalite kaudu välja.

Kokkuvõtlikult: antud juhul on maksmine minu jaoks mõttetult kulutatud aeg ja vaev, mittemaksmine seevastu aga oluliselt mugavam ja kasulikum.

Kuidas siis panna lugejad heal meelel ja ilma neid tüütamata ajakirjandusliku sisu eest raha kulutama? Selle koha peal on siin blogis nüüd see koht, kus huvilistel tuleks SMS saata

Ekskurss ajalukku

Jah, mul polnud kaunil suveajal tõesti paremat teha kui ajalooraamatuid lugeda

Lõpetasin just veidi aega tagasi mitmed käsitlused Esimesest maailmasõjast. Tegelikult üsna masendav lugemine: hoolimata sellest, et tehniline progress oli andnud sõdivate rahvaste käsutusse uued leiutised, enneolematult võimsad relvad, transpordivahendid, materiaalsed võimalused ja massiarmeed, puudusid inimestel, kes kogu seda kremplit juhtisid, peaaegu igasugused kogemused nende kätte usaldatud vahendite sihipäraseks kasutamiseks, mis tõi kaasa müriaadide kaupa käestlastud võimalusi, mõttetult hukkunud inimhulgad ning hiigelkogustes raisatud ressursse.

Mõneti meenutab see meediatööstuse praegust seisu: murrangut võimaldavad tehnilised vahendid on justkui ära leiutatud, aga õiget kasutust pole neile veel leitud, kindralid usuvad jätkuvalt ratsaväe frontaalrünnaku kõikepurustavasse jõudu ning rohkearvulist kahuriliha aetakse lainete kaupa niitvate kuulipildujavalangute alla surema.

Kusjuures ei saa öelda, et probleemiga ei tegelda – juba aastaid otsitakse nn hõbekuuli, mis ühe lasuga kõik kollid tapaks ning laiad lugejamassid neile seni tasuta pakutavate onlain-uudiste eest maksma paneks. Omavahel öeldes – ma arvan, et mul on see hõbekuul olemas, kuid mitte selline, nagu meediaärimehed endale ette kujutavad

Kuid hõbekuulist veidi hiljem, praegu teen ülevaate põhilistest jamadest, tänu millele meie ajakirjandus just sisulise poole pealt omadega puntrasse on jooksnud.

Miks lugejad ajalehtedest ära pööravad?

Ehk miks nad kurdavad, et lehed lähevad aina kollasemaks ning neist on üha vähem lugeda? Muidugi võib väita, et inimesed on lollid, tänamatud ega oska lihtsalt hinnanta seda gigantset tööd, mida nende heaks tehakse. Kuid vaadakem tõele näkku: ajakirjandusel on kvaliteediprobleem. Lisaks subjektiivsetele (parteilised eelistused, erinev kultuuritaust ja erinev maitse) on sellel muidugi ka rida objektiivseid põhjusi, millest peamised on:

1. Uudise fetišeerimine.

2. Ajakirjandusliku materjali tootmine konveiermeetodil ehk efektiivsuslõks.

3. Formaadis kinniolek.

4. Kaadriprobleemid.

Viimane punkt tähendab üldistatult seda, et helgemad ja ettevõtlikumad pead jooksevad PR-i parema palga peale, helgemad ja vähem ettevõtlikud langevad viinakuradi küüsi, vähem helged pead on end aga keskastme juhtimistasandile sisse betoneerinud, töötavad näpuga käsiraamatus järge ajades ning reageerivad muutustele sama hüsteeriliselt nagu süüdistustele, et nad on kuskil mõne vea teinud. Kuidas see väljaannete kvaliteedile mõjub, pole vist vaja lähemalt seletada.

Formaat aga on kindlaks tähtajaks ja  kindla mahuga trükitava ajalehega kaasnev paratamatu pahe. Kui lehes on ette nähtud neli lehekülge sporti, siis tuleb see neli lehekülge ka täis ponnistada, isegi siis, kui sinna pole panna muud, kui eelmise kepikõnnihooaja tulemuste tabel – ehkki mõne muu valdkonna, näiteks majanduse sõnumeid on nii palju, et neid tuleb halastamatult kohitseda. Ja kui leht ikka peab kella 23-ks trükikojas olema, tuleb see sinna ka saata, mis sest, et ülipõnev jalgpallimatš või presidendivalimiste viimane häältelugemisvoor alles pooleli. Muidugi annaks siin materjali valikuga mängida, tõsta külgi ümber või hankida endale ennustajavõimed. Kuid peamiselt kisuvad trükisõna alla siiski uudise fetišeerimine ning konveieritöö.

Ajakirjandus ei ole sama mis uudis

Õigemini, uudised ei ole veel kogu ajakirjandus. Need, kes asjaga kokku puutunud, ajavad nüüd targalt näpu püsti – õige, on ju veel ka arvamus ja olemuslugu. Aga noh, olemuslugu on ju sihuke keeruline žanr, mida keegi eriti kirjutada ei oska, arvamus aga peab seisma uudisest rangelt lahus, uudises ei tohi ajakirjanik oma arvamust väljendada ning üldse oleks parem, kui ta midagi ei arvaks. Nii et peamine ajakirjandusžanr on iseenesestmõistetavalt ikka uudis.

Kust selline tobe eelarvamus pärit on?

Veel mitte väga kaua aega tagasi vohas ju terve plejaad erinevaid ajakirjandusžanre – intervjuu, reportaaž, följeton, joonealune, repliik, ülevaade, arvustus ja mis kõik veel. Ärgem unustagem, et see oli ka aeg, mil väljaannete trükiarvud lõid siinse maanurga tõenäoliselt lähema paari aastasaja rekordeid. Mitte ainult sellepärast, et iga päev toimus pöördelisi sündmusi ning väärtust kaotava rahaga polnud paremat teha kui kõik saadaolevad väljaanded endale koju tellida – ei, lehed lihtsalt olid huvitavad, kõnetasid lugejat tema oma keeles, pakkusid samale nähtusele vaateid nii otse kui ka ümber nurga, viisid lugeja otse sündmuste keskele ja kui vaja, mõtlesid koos temaga või lausa tema eest.

Ja siis tuli Pullerits, kes oli Ameerikas teada saanud, et sealses keeles on väljendil journalism genres natuke teine tähendus kui maakeeles, ja edasine on kõik juba ajalugu. Piisab, kui teha päring Tartu Ülikooli raamatukogu andmebaasist – emakeelsed õppematerjalid millegi muu kui uudise kirjutamise kohta pärinevad (harvade eranditega) sellest ajast, kui Tartu Ülikool oli veel Riiklik. Kõrvalt olen kuulnud, et suurem osa ajakirjanikuhakatiste drillist kulub uudisekirjutamise oskuste lihvimisele. Iseloomuliku loo rääkis Ain Mäesalu, keda just hiljuti rongis kohtasin: pärast üht tema valikkursuse eksamit tuli tulevane ajakirjanik teda lausa kättpidi tänama – ehkki juba stuudiumi lõpusirgel, olla see olnud tema esimene suuline eksam…

Aga võibolla on jänkide žanrimääratlus siiski ainuvõimalik ning ajakirjanduse ülesanne tootagi ainult uudiseid – mida rohkem ja kiiremini, seda parem?

Minu hinnangul tähendaks see trükimeedia vältimatut surma. Eelkõige finantsilistel põhjustel – uudist ei ole võimalik tavalugejale raha eest müüa. Mitte seepärast, nagu väidab Barbi Pilvre, et lugeja seda osta ei taha – kes meist ikka oleks nõus raha välja käima asja eest, mis nagunii tasuta saadaval. Ja uudis on üldrahvalik hüve, seda lausa seaduse järgi – autorikaitse nimelt päevauudistele ei laiene. Ja kui lugeja ei loe sinu poolt kiivalt kaitstud uudist konkurentide juurest, kuuleb ta seda varem või hiljem raadiost, vaatab telekast või jutustab lobisemishimuline sõber selle talle ümber.

Liaks tekib siin veel ka otseselt žanripuhtusest tulenev probleem – kvaliteetne uudis on teadupoolest faktitruu, erapooletu ja võimalikult lühike. Ja kuna su konkurendid lähtuvad täpselt samadest kvaliteedikriteeriumitest, on ka sealsed uudised täpselt samasugused kui sinu omad ning lugejal ei ole erineva väljaande uudist võimalik eristada millegi muu kui hinna põhjal. Mis omakorda tähendab, et konkurents nügib uudise hinna vältimatult nulli ja keegi ei teeni midagi.

Selleks, et sinu toodetud materjal oleks konkurentide omast eristatav ja sealjuures ka niisugune, et lugeja oleks nõus selle eest raha välja käima, pead sa lugejate ette paiskama mitte kohitsetud pressiteadetest vorbitud uudiseid, vaid autoriteksti. See aga ei saa juba oma olemuselt olla stiilipuhas uudis. Lugejat ei huvita stiililine korrektsus, tema tahab, et sa talle naha vahele poeksid

Konveiermeetod ja efektiivsuslõks

Ei ole mõtet pead liiva alla peita – ajakirjandus, ka Eestis, on tööstusharu, mis toodab oma loomingut täiesti tööstuslike meetoditega. Mitte et see iseenesest halb oleks – suured mahud toovad paratamatult kaasa ka vajaduse tööd ladusalt ja plaanipäraselt korraldada, tagada stabiilne kvaliteet ning ennustatav toodangu maht. No ja ega ka raha pole kellelgi kunagi laristada, nii et soov saada minimaalsete kulutustega maksimaalne tulemus on igati loomulik.

Efektiivsuslõks tekib siis, kui tasuvuskriteerium hakkab takistama organisatsiooni seisukohast olulisi tegevusi, teisisõnu öeldes on see olukord, kus mõnesaja krooni kokkuhoidmise nimel kaotatakse kümneid tuhandeid. Näitena võib tuua telekomifirma, mis tahab börsile uhkelt teatada, et iga nende töötaja teenib teatud kindla summa kasumit. Oletame nüüd, et tollel firmal tekib probleem arveldussüsteemiga, mille tõttu kliendid vajavad kas juhendamist või maharahustamist, ja neid kliente on palju. Kuna aga abiliini töötajate juurdepalkamine vähendaks töötaja pealt teenitavat keskmist kasumit, siis seda ei tehta, lastakse klientidel omas mahlas edasi moorida ning vaadatakse õlgu kehitades pealt, kuidas inimesed solvunult konkurentide juurde üle jooksevad ning oma igakuised maksed mujale suunavad.

Ajakirjandustööstuses ja eriti praegusel masuajal näeb see välja nii, et töötajate palgad nügitakse nii alla kui võimalik, kõik mittevajalikud (ja sealhulgas ka osad vajalikud) inimesed koondatakse ning allesjäänutel pole suures lugude vorpimise tuhinas õieti aega millessegi süveneda.  Iseenesest ei pruugi see veel kvaliteeti otseselt alla suruda, ehkki suurendab vigade läbilipsamise protsenti ning lähendab töötegijate läbipõlemise päeva.

Kuid odava raha eest toodetav ajakirjanduslik materjal tähendab muuhulgas seda, et üles nopitakse ja  uudiseks vormitakse ka ettesöödetud asjad – alates pressiteadetest ja PR-tekstidest kuni poliitiliselt või äriliselt motiveeritud vihjete, poliitilise ärapanemise ja arvamuslugudeks vormistatud lobitegevuseni välja. Ei maksa avata, et lugeja seda kõike läbi ei näe ega oma järeldusi ei tee. Kokkuhoid kvaliteedilt tähendab seda, et lugeja maksab niisuguste lugude eest täpselt nii palju, nagu nad väärt on, ehk siis mitte midagi. Äärmuslikumal juhul on ta koguni valmis maksma selle eest, et keegi sihukese rämpsu tema ekraanilt välja filtreeriks.

Ellujäämiseks tuleb eristuda!

Mida siis teha, et lugeja vähemalt kvaliteeti ettekäändeks tuues muudele kanalitele ümber ei lülituks või uudistetarbimist suisa kokku ei tõmbaks?

Juba ammu on selge, et uudise edastamise kiiruse ( ja ka hulga) poolest pole ajalehtedel ei võimalusi ega ka mõtet raadio või televisiooniga võistelda. Lugemine on toiming, mis tahab natuke rohkem süvenemist ja tekitab veidi rohkem mõtteid. Miska trükiajakirjanduse nišš on varustada lugejat taustainfo, analüüsi ja minugipoolest kasvõi meeleoluga, tekitada lugejas kohalolu- ja osavõtutunnet. Paraku ei ole see odav lõbu – niisuguseid lugusi tegema ei saa võtta suvalist inimest tänavalt, heade lugude kirjutamiseks on vaja laia silmaringi, lihvitud käsitööoskusi ja ka natuke annet. Seesugune haruldane ressurss aga, nagu öeldud, ei ole odav. Samuti ei ole mõistlik panna niisugust kaadrit ennast odavaks mutrikeseks pidama – pärast seda ei kirjuta nad enam midagi tähelepanuväärset. Ja vastupidi – kui leheomanik peab lugu oma ajakirjanikest, on hulga suurem šanss, et viimased peavad lisaks iseendale rohkem lugu ka oma lugejatest, viimased aga nokivad selle üsna kiiresti ära, mis ei jää kajastamata ka müüginumbrites.

Nii et rohkem autoriteksti ja vastastikust lugupidamist!

Milline aga võiks olla onlain-ajakirjanduse tulevik ning kuidas lugejalt seni tasuta saada olnud veebiuudiste eest raha kätte saada? Nagu ma oma jutu alguses ütlesin, on vajalikud tehnilised vahendid enam-vähem juba leiutatud ning peamine, mida nüüd muuta tuleks, on ärimudel. Kui tahad teada, missugune see olema peaks ja mispärast just niisugune, võta minuga julgesti ühendust

Kahjuks on koos muu mittevajaliku ja kiirust allatõmbava ballastiga minema visatud ka igasugune info tellimisvõimalustest ja hindadest – no ei leia mina seda infot sealt kusagilt, vähemalt mitte esimese kümne minutiga!

Sellest, et keegi mu huvi märkaks ning pakuks mulle võimalust sooodustingimustel tellijaks hakata, ma mõistagi ei unistanudki. Huvitav, kas neid tellitakse tõesti nii vähe, et nad on juba lootuse kaotanud, et keegi nende veebiküljelt midagi niisugust otsida võiks? Või, mis tõenäolisem, lihtsalt unustasid veebiuuenduse käigus vastava info üles panna?

Kui nüüd veebiuuendusest rääkida, siis mina ei oleks kasutanud valget kirja tumepunasel taustal – see ju otse karjub näkku. Ja mille jaoks automaatselt boldi pandavad iga lõigu kolm esimest sõna head on?

Hea küll, kujundus on maitseasi. Aga linke siseveebi masinatele ma küll niimoodi koodi sisse ripakile poleks jätnud. Kui ÄP serverid maha võetakse, siis mina küll pole teinud, ausõna :p

Vastupidiselt üldlevinud arvamusele ei pea kogu internetis leiduv materjal olema tasuta kättesaadav. Lisaks arusaadavale soovile kasumit teenida on põhjused ka otseselt eksistentsiaalsed: võrguühendus maksab, serveri käigushoidmine maksab, veebimeistri palgast ning sisu tootmisest rääkimata. Ärimudel, mis rahastab kõike seda pelgalt reklaami müügist, võib olla jätkusuutlik vaid globaalses, kuid mitte kohalikus või nišiteema mastaabis.

Lisaks tarbijate soovimatusele seni harjumuspäraselt tasuta saada olnud internetisisu eest maksta on probleemiks ka makseplatvorm, mis peab olema:

a) Mugav – mida keerulisem on tehingu sooritamine ja mida rohkem tegevusi see kliendilt nõuab, seda tõenäolisemalt ta tehingust loobub.
b) Taskukohane – tehingu- ja muud vahendustasud ei tohi moodustada olulist osa tehingu maksumusest.
c) Üheselt mõistetav – klient peab aru saama nii tehingu iseloomust, selle objektist kui ka tehingu toimumise faktist.
d) Turvaline – maksesüsteem peab minimiseerima võimalikud pettused ja eksitused ning jätma kliendile mulje, et tema huvid on kaitstud ja raha kindlates kätes.

Valik maksevõimalusi

Krediitkaart

Ostja sisestab oma krediitkaardi numbri ja kontrollkoodi, ostusumma kantakse müüjale reeglina kohe üle ning ostja arveldab pangaga omavaheliste kokkulepete alusel.
Plussid – väga levinud, enamikus suurtes süsteemides tugi olemas
Miinused – lihtne kopeerida ja kuritarvitada, kõrged teenustasud (nii ostjale kui müüjale)

Pangaülekanne

Ostjale antakse (tavaliselt) eeltäidetud maksekorraldus, ostja logib oma internetipanka ja teostab ülekande. Ostusumma kantakse ostja arvelt müüja arvele.
Plussid – suhteliselt turvaline, raha liigub kiiresti.
Miinused – ostja jaoks väga ebamugav, anonüümsus välistatud, kõrged teenustasud, pisitehingud mõttetud.

Mobiilimakse

Nii ostjal kui müüjal on oma pangakonto ja telefoninumbriga seotud mobiilse arveldamise leping, tehingu puhul helistab ostja vastavale teenusele ning edastab tehinguinfo, milles sisaldub tehingu kirjeldus, saaja telefoninumber ja makstav summa. Tavaliselt küsitakse tehingu kinnituseks ka PIN-koodi. Eestis olemas, kuid mitte väga laialt levinud (tarbijaid pole sellesse kanalisse eriti suunatud ka). Mujal maailmas on suurimaid sarnaseid süsteeme PayMate.
Plussid – kasutajale mugav, väga kiire, suhteliselt turvaline.
Miinused – eeldab nii ostja kui müüja poolset lepingut pangaga, vähe levinud, anonüümsus puudub, teenustasud kohati kuni 40% tehingust.

PayPal

Ostjal ja müüjal on oma PayPal’i konto, sellele saab reaalset raha lisada kas krediitkaardi või pangaülekandega, tehingu puhul liigub raha kahe PayPal’i konto vahel, saadud raha saab kanda olemasolevale pangaarvele (võib olla riigiti piiratud, samuti võivad rakenduda tehingu- ja väljavõtmistasud). PayPal tegutseb sisuliselt internetipangana, pakub ka osalist kahefaktorilist autoriseerimist ja tehingukindlustust.
Plussid – seotud suure oksjonikeskkonnaga (eBay), toimib peaaegu kõikjal Internetis, lihtne liidendada, väiksed sisenemiskulud, väiketehingute kindlustus.
Miinused – kasutaja peab palju klikkima, paroolipõhine autentimine ja teised turvaküsimused, suure süsteemina rünnatakse palju ja kavalalt, ülekandetasud, probleemid süsteemist raha kättesaamisega, eriti Eestis.

Sarnaseid süsteeme on veel: eCache (täiesti anonüümne), WebMoney, Wirex, Google Checkout (ei luba P2P ülekandeid).
Mainida tasub ka mittetulunduslikku projekti Ripplepay, mis toimimispõhimõttelt sarnaneb meie Õnnepangaga, kuid kasutab siiski rahalisi tehinguid. Oma rahaga opereerib ka Bitcoin, kuid kahjuks puuduvad mul andmed selle kohta, kas tolle süsteemi raha keegi ka reaalselt kasutab.

Mikromaksed

Definitsiooni poolest seesugused rahaülekanded, mille suurus või käitlemine muudaks levinumad maksmisviisid kas mõttetuks või liiga kulukaks. Näide: kui müüa veebipoes midagi vähem kui 3-kroonise lõpphinnaga, tuleb 100% tehingu maksumusest ülekandetasuna pangale loovutada.
Mikromaksed on laialdaselt kasutusel ühistranspordis (raadioloetavate kiipidega sõidupiletid, maanteemaksude kogumine), ühiskasutusega kohviautomaatides, paljundusmasinates jms. Puhtelektrooniliselt kasutatakse mikromakseid edukalt teenusepõhistes mängukeskkondades, kus teatud krediidi piires saab osta lisavõimalusi, virtuaalseid vidinaid või mänguastmeid.
Senimaani ei ole asja saanud plaanidest kasutada mikromakseid näiteks raamatute, muusikapalade, konkreetsete ajaleheartiklite ning äärmuslikumal juhul iga tarbitud andmebiti eest maksmiseks.
Mikromakseid on ulatuslikult kritiseeritud, üks põhjalikumaid ülevaateid siin.

Lühikokkuvõte peamistest probleemidest:
1. Mikromaksete turg kuivab kokku, sest nende kaudu müüdavad tooted odavnevad ja maksed ise muutuvad järjest väiksemaks.
2. Tarbija ei kipu uusi makseviise omaks võtma, selleks on vaja teda väga tugevalt suunata.
3. Huvide konflikt: tarbija eelistab anonüümset, müüja isikustatud makset.
4. Liigne täpsus tarbimise maksustamisel vähendab tulusid. Tarbija eelistab pakendatud kaupu, milles osa sisu on tasuta ning ülejäänu sisaldub ühes summeeritud makses.
5. Ehk siis tarbija ei taha, et tal taksomeeter kõrva taga tiksuks. Need, kes tahavad, kipuvad vähem kulutama.
6. Iga barjäär, sealhulgas vajadus maksta näiteks ühe vaatamiskorra eest, vähendab tarbija soovi raha kulutada.
7. Eksperimendid näitasid, et ümberlülitumine mõõdetud kasutusega paketilt kindla tasu põhisele paketile suurendas tarbimist 50-200%
8. Mikromakseid on mõtet aretada ainult olemasoleva tark- ja riistvara ning teenuste selga – juhul, kui need nõuavad spetsiifilist platvormi, on äärmiselt ebatõenäoline, et mikromaksed ennast ära tasuvad.
9. Mikromaksed võivad end ära tasuda juhul, kui pakuvad lisaväärtust mõnele olemasolevale teenusele.

Kindlasti tuleb lisada, et mikromaksete süsteem ei saa endale lubada rahulolematuid tarbijaid – nurjunud 10-kroonise ülekandega rahulolematu kliendi kaebusega tegelemine võib maksta 100-500 krooni.

Edukamad e-poed (iTunes) summeerivad ühe kasutaja mikrotehingud ühte maksesse, mille debiteerivad kas kord nädalas või kord kuus. Praktika näitab, et klient tahab küll täpselt teada, mille eest ta maksab, kuid eelistab saadu eest arveldada kas fikseeritud tasu (näiteks iseenda kehtestatud tehingulimiidi ulatuses) või perioodilise koondarve põhiselt.

Võimalik maksemudel: Ajakirjandus veebis

Eraõigusliku ajalehe tüüpilised müügiartiklid on:
1. Püsitellimused (tavaliselt kuu-, kvartali- või aastapõhised)
2. Üksiknumbrid (kioskimüük)
3. Reklaam (tavaliselt ärikliendid)
4. Kuulutused (peamiselt erakliendid)
5. Külgnevad teenused (neid me praegu ei puuduta).

Üksikute eranditega (Äripäev) Eesti ajalehed hetkel oma veebisisu eest raha ei küsi. Samas saavad nad muidugi aru, et tasuta alternatiivi olemasolul on neil üha raskem tellimusi müüa.

Hetkel teenivad ajalehtede veebiväljaanded ainult reklaami müügilt, mis, nagu öeldud, ei ole pikemas perspektiivis jätkusuutlik, seoses majanduskriisi ja reklaamituru kokkukuivamisega aga on muutunud väga kiiresti väga kahjumlikuks. See omakorda suurendab survet kas piirata tasulist ligipääsu või muuta oma toodangu lugemine veebis tasuliseks.

Ületamatuid tehnilisi ega tehnoloogilisi takistusi kõigi ülalloetletud müügiartiklite pakkumiseks veebis ei ole. Peamine põhjus, miks siiski jätkatakse paberlehe veebis peegeldamist, on kartus kaotada lugejaid ning hirm negatiivse PR-i ees. Ka ei taha keegi olla esimene, kes halva sõnumi oma lugejateni viib. Küll aga on tõenäoline, et head kriisi ei lasta ju ometi raisku minna, ning ajalehtede veebiväljaannete tasuliseks muutumine on lähema 2-3 aasta küsimus.

Arvan, et paljuski hakatakse kopeerima Äripäeva praegust mudelit: teatud hulk uudiseid on veebis tasuta lugemiseks, ajalehe üksiknumbri võrgupeegeldust saab osta SMS-iga ning püsitellijatele on juudepääs veebi avatud kas konkreetse tellimusega seotud salasõna kaudu või erikokkuleppe alusel konkreetselt IP-aadressilt. Viimane on seda lihtsam, et Äripäeval on suhteliselt palju juriidilisest isikutest tellijaid, kellel ongi oma fikseeritud IP-aadress.

Ajalehtede kokkulepped suuremate ISP-dega, kelle klientidele oleks ajalehtede veebiväljaannete lugemine tasuta, on samuti üks võimalus. Sellised kokkulepped aga on vähemalt praegu üsna ebatõenäolised, sest:

1. ISP-sid ja ajalehti on palju, nende levialad ja sihtgrupid ei pruugi kattuda
2. Puuduvad katusorganisatsioonid, kes võiksid läbirääkimisi vahendada
3. Turundus- ja arenduseelarvetest on rakse leida raha küsitava tulemiga projektide teostamiseks
4. Mobiilsetele klientidele, kes liiguvad mitme ISP võrgus, tuleb leida mingi muu lahendus.

Lisaks ei võimalda IP-põhine tellimus sihitada reklaami nõnda täpselt kui isikupõhine tellimus. Praegu seda küll väga laialdaselt ei kasutata, kuid tulevikus seda enam.

Samuti tuleks kuidagi korraldada kuulutuste veebipõhine sisestamine ja nende eest maksmine.

Praegune maksemudel

Nagu öeldud, ainsana saab elektroonilise ajalehe eest ühekordselt maksta Äripäevas, kus 1 päeva pilet maksab 10.- ja 3 päeva pilet 26 krooni. Tellimine käib SMS-iga, arveldamine mobiilsideoperaatorite kaudu. Väidetavalt ei leia kirjeldatud võimalus kuigi laia kasutamist, põhjuseks võib-olla asjaolu, et ÄP seda eriti ei reklaami ka.

Teistes väljaannetes toimub tellimine kas käsitsi toimetuses/postkontoris või elektrooniliselt pangaülekande kaudu: tellija valib talle sobiva tellimisperioodi ja sisestab oma aadressi, talle koostatakse eeltäidetud maksekorraldus ja suunatakse panka maksma. Otsekorralduse sõlmimine (neis väljaandeis, kus see võimalik) nõuab tavaliselt veel eraldi protseduuri ja elektroonilise lepingu allkirjastamist internetipangas.

Võimalik maksemudel

Kliendil on tema isikuga seotud elektrooniline konto (või pilet või punktid või pass – nimi pole toimimise seisukohast oluline), millele saab kanda pangakontolt või krediitkaardilt lisaraha (võimalik, et ka otsekorraldusega).

Kontoga on seotud üks või mitu kättetoimetamisaadressi, see võib toimida ka kontakti-, parooli- ja dokumendihoidlana (nt lepingud).

Autentimine toimub sertifikaadipõhiselt. Eelistatakse olemasolevaid, tugeva PKI põhiseid token’eid – eID, mID. Neile, kellel eID-d pole, tuleb genereerida oma sertifikaadid, kuid on omaette probleem, kuidas neid kliendi arvutis turvaliselt säilitada.

Klient paigaldab oma arvutisse autentimisrakenduse (kas eraldi või brauserilisana). Keskkondades, kus ta tahab midagi osta – kas pileteid, muusikapala, ligipääsu ajalehele või mängudele – näidatakse talle maksevõimalusena nimetatud rakenduse nuppu. Kui ta seda vajutab, küsitakse temalt kas smartcardi, Mobiil-ID või autentimisrakenduse digitaalse konteineri PIN-koodi, mis kinnitab tehingu toimumist nii ostjale kui müüjale.

Kui me räägime mikromaksetest, siis erinevad ostud summeeritakse ning raha saajatega arveldatakse perioodiliselt.

Nii lihtne see ongi. Nüüd tuleb ainult leida isik või firma, kes selle (või mõne teise maksemeetodi) ka praktiliselt realiseeriks