Millega maksta veebisisu eest?

Vahelduseks väike ülevaade sellest, mil viisil virtuaalsete teenuste eest makstavat raha reaalsesse maailma tõmmata.

Vastupidiselt üldlevinud arvamusele ei pea kogu internetis leiduv materjal olema tasuta kättesaadav. Lisaks arusaadavale soovile kasumit teenida on põhjused ka otseselt eksistentsiaalsed: võrguühendus maksab, serveri käigushoidmine maksab, veebimeistri palgast ning sisu tootmisest rääkimata. Ärimudel, mis rahastab kõike seda pelgalt reklaami müügist, võib olla jätkusuutlik vaid globaalses, kuid mitte kohalikus või nišiteema mastaabis.

Lisaks tarbijate soovimatusele seni harjumuspäraselt tasuta saada olnud internetisisu eest maksta on probleemiks ka makseplatvorm, mis peab olema:

a) Mugav – mida keerulisem on tehingu sooritamine ja mida rohkem tegevusi see kliendilt nõuab, seda tõenäolisemalt ta tehingust loobub.
b) Taskukohane – tehingu- ja muud vahendustasud ei tohi moodustada olulist osa tehingu maksumusest.
c) Üheselt mõistetav – klient peab aru saama nii tehingu iseloomust, selle objektist kui ka tehingu toimumise faktist.
d) Turvaline – maksesüsteem peab minimiseerima võimalikud pettused ja eksitused ning jätma kliendile mulje, et tema huvid on kaitstud ja raha kindlates kätes.

Valik maksevõimalusi

Krediitkaart

Ostja sisestab oma krediitkaardi numbri ja kontrollkoodi, ostusumma kantakse müüjale reeglina kohe üle ning ostja arveldab pangaga omavaheliste kokkulepete alusel.
Plussid – väga levinud, enamikus suurtes süsteemides tugi olemas
Miinused – lihtne kopeerida ja kuritarvitada, kõrged teenustasud (nii ostjale kui müüjale)

Pangaülekanne

Ostjale antakse (tavaliselt) eeltäidetud maksekorraldus, ostja logib oma internetipanka ja teostab ülekande. Ostusumma kantakse ostja arvelt müüja arvele.
Plussid – suhteliselt turvaline, raha liigub kiiresti.
Miinused – ostja jaoks väga ebamugav, anonüümsus välistatud, kõrged teenustasud, pisitehingud mõttetud.

Mobiilimakse

Nii ostjal kui müüjal on oma pangakonto ja telefoninumbriga seotud mobiilse arveldamise leping, tehingu puhul helistab ostja vastavale teenusele ning edastab tehinguinfo, milles sisaldub tehingu kirjeldus, saaja telefoninumber ja makstav summa. Tavaliselt küsitakse tehingu kinnituseks ka PIN-koodi. Eestis olemas, kuid mitte väga laialt levinud (tarbijaid pole sellesse kanalisse eriti suunatud ka). Mujal maailmas on suurimaid sarnaseid süsteeme PayMate.
Plussid – kasutajale mugav, väga kiire, suhteliselt turvaline.
Miinused – eeldab nii ostja kui müüja poolset lepingut pangaga, vähe levinud, anonüümsus puudub, teenustasud kohati kuni 40% tehingust.

PayPal

Ostjal ja müüjal on oma PayPal’i konto, sellele saab reaalset raha lisada kas krediitkaardi või pangaülekandega, tehingu puhul liigub raha kahe PayPal’i konto vahel, saadud raha saab kanda olemasolevale pangaarvele (võib olla riigiti piiratud, samuti võivad rakenduda tehingu- ja väljavõtmistasud). PayPal tegutseb sisuliselt internetipangana, pakub ka osalist kahefaktorilist autoriseerimist ja tehingukindlustust.
Plussid – seotud suure oksjonikeskkonnaga (eBay), toimib peaaegu kõikjal Internetis, lihtne liidendada, väiksed sisenemiskulud, väiketehingute kindlustus.
Miinused – kasutaja peab palju klikkima, paroolipõhine autentimine ja teised turvaküsimused, suure süsteemina rünnatakse palju ja kavalalt, ülekandetasud, probleemid süsteemist raha kättesaamisega, eriti Eestis.

Sarnaseid süsteeme on veel: eCache (täiesti anonüümne), WebMoney, Wirex, Google Checkout (ei luba P2P ülekandeid).
Mainida tasub ka mittetulunduslikku projekti Ripplepay, mis toimimispõhimõttelt sarnaneb meie Õnnepangaga, kuid kasutab siiski rahalisi tehinguid. Oma rahaga opereerib ka Bitcoin, kuid kahjuks puuduvad mul andmed selle kohta, kas tolle süsteemi raha keegi ka reaalselt kasutab.

Mikromaksed

Definitsiooni poolest seesugused rahaülekanded, mille suurus või käitlemine muudaks levinumad maksmisviisid kas mõttetuks või liiga kulukaks. Näide: kui müüa veebipoes midagi vähem kui 3-kroonise lõpphinnaga, tuleb 100% tehingu maksumusest ülekandetasuna pangale loovutada.
Mikromaksed on laialdaselt kasutusel ühistranspordis (raadioloetavate kiipidega sõidupiletid, maanteemaksude kogumine), ühiskasutusega kohviautomaatides, paljundusmasinates jms. Puhtelektrooniliselt kasutatakse mikromakseid edukalt teenusepõhistes mängukeskkondades, kus teatud krediidi piires saab osta lisavõimalusi, virtuaalseid vidinaid või mänguastmeid.
Senimaani ei ole asja saanud plaanidest kasutada mikromakseid näiteks raamatute, muusikapalade, konkreetsete ajaleheartiklite ning äärmuslikumal juhul iga tarbitud andmebiti eest maksmiseks.
Mikromakseid on ulatuslikult kritiseeritud, üks põhjalikumaid ülevaateid siin.

Lühikokkuvõte peamistest probleemidest:
1. Mikromaksete turg kuivab kokku, sest nende kaudu müüdavad tooted odavnevad ja maksed ise muutuvad järjest väiksemaks.
2. Tarbija ei kipu uusi makseviise omaks võtma, selleks on vaja teda väga tugevalt suunata.
3. Huvide konflikt: tarbija eelistab anonüümset, müüja isikustatud makset.
4. Liigne täpsus tarbimise maksustamisel vähendab tulusid. Tarbija eelistab pakendatud kaupu, milles osa sisu on tasuta ning ülejäänu sisaldub ühes summeeritud makses.
5. Ehk siis tarbija ei taha, et tal taksomeeter kõrva taga tiksuks. Need, kes tahavad, kipuvad vähem kulutama.
6. Iga barjäär, sealhulgas vajadus maksta näiteks ühe vaatamiskorra eest, vähendab tarbija soovi raha kulutada.
7. Eksperimendid näitasid, et ümberlülitumine mõõdetud kasutusega paketilt kindla tasu põhisele paketile suurendas tarbimist 50-200%
8. Mikromakseid on mõtet aretada ainult olemasoleva tark- ja riistvara ning teenuste selga – juhul, kui need nõuavad spetsiifilist platvormi, on äärmiselt ebatõenäoline, et mikromaksed ennast ära tasuvad.
9. Mikromaksed võivad end ära tasuda juhul, kui pakuvad lisaväärtust mõnele olemasolevale teenusele.

Kindlasti tuleb lisada, et mikromaksete süsteem ei saa endale lubada rahulolematuid tarbijaid – nurjunud 10-kroonise ülekandega rahulolematu kliendi kaebusega tegelemine võib maksta 100-500 krooni.

Edukamad e-poed (iTunes) summeerivad ühe kasutaja mikrotehingud ühte maksesse, mille debiteerivad kas kord nädalas või kord kuus. Praktika näitab, et klient tahab küll täpselt teada, mille eest ta maksab, kuid eelistab saadu eest arveldada kas fikseeritud tasu (näiteks iseenda kehtestatud tehingulimiidi ulatuses) või perioodilise koondarve põhiselt.

Võimalik maksemudel: Ajakirjandus veebis

Eraõigusliku ajalehe tüüpilised müügiartiklid on:
1. Püsitellimused (tavaliselt kuu-, kvartali- või aastapõhised)
2. Üksiknumbrid (kioskimüük)
3. Reklaam (tavaliselt ärikliendid)
4. Kuulutused (peamiselt erakliendid)
5. Külgnevad teenused (neid me praegu ei puuduta).

Üksikute eranditega (Äripäev) Eesti ajalehed hetkel oma veebisisu eest raha ei küsi. Samas saavad nad muidugi aru, et tasuta alternatiivi olemasolul on neil üha raskem tellimusi müüa.

Hetkel teenivad ajalehtede veebiväljaanded ainult reklaami müügilt, mis, nagu öeldud, ei ole pikemas perspektiivis jätkusuutlik, seoses majanduskriisi ja reklaamituru kokkukuivamisega aga on muutunud väga kiiresti väga kahjumlikuks. See omakorda suurendab survet kas piirata tasulist ligipääsu või muuta oma toodangu lugemine veebis tasuliseks.

Ületamatuid tehnilisi ega tehnoloogilisi takistusi kõigi ülalloetletud müügiartiklite pakkumiseks veebis ei ole. Peamine põhjus, miks siiski jätkatakse paberlehe veebis peegeldamist, on kartus kaotada lugejaid ning hirm negatiivse PR-i ees. Ka ei taha keegi olla esimene, kes halva sõnumi oma lugejateni viib. Küll aga on tõenäoline, et head kriisi ei lasta ju ometi raisku minna, ning ajalehtede veebiväljaannete tasuliseks muutumine on lähema 2-3 aasta küsimus.

Arvan, et paljuski hakatakse kopeerima Äripäeva praegust mudelit: teatud hulk uudiseid on veebis tasuta lugemiseks, ajalehe üksiknumbri võrgupeegeldust saab osta SMS-iga ning püsitellijatele on juudepääs veebi avatud kas konkreetse tellimusega seotud salasõna kaudu või erikokkuleppe alusel konkreetselt IP-aadressilt. Viimane on seda lihtsam, et Äripäeval on suhteliselt palju juriidilisest isikutest tellijaid, kellel ongi oma fikseeritud IP-aadress.

Ajalehtede kokkulepped suuremate ISP-dega, kelle klientidele oleks ajalehtede veebiväljaannete lugemine tasuta, on samuti üks võimalus. Sellised kokkulepped aga on vähemalt praegu üsna ebatõenäolised, sest:

1. ISP-sid ja ajalehti on palju, nende levialad ja sihtgrupid ei pruugi kattuda
2. Puuduvad katusorganisatsioonid, kes võiksid läbirääkimisi vahendada
3. Turundus- ja arenduseelarvetest on rakse leida raha küsitava tulemiga projektide teostamiseks
4. Mobiilsetele klientidele, kes liiguvad mitme ISP võrgus, tuleb leida mingi muu lahendus.

Lisaks ei võimalda IP-põhine tellimus sihitada reklaami nõnda täpselt kui isikupõhine tellimus. Praegu seda küll väga laialdaselt ei kasutata, kuid tulevikus seda enam.

Samuti tuleks kuidagi korraldada kuulutuste veebipõhine sisestamine ja nende eest maksmine.

Praegune maksemudel

Nagu öeldud, ainsana saab elektroonilise ajalehe eest ühekordselt maksta Äripäevas, kus 1 päeva pilet maksab 10.- ja 3 päeva pilet 26 krooni. Tellimine käib SMS-iga, arveldamine mobiilsideoperaatorite kaudu. Väidetavalt ei leia kirjeldatud võimalus kuigi laia kasutamist, põhjuseks võib-olla asjaolu, et ÄP seda eriti ei reklaami ka.

Teistes väljaannetes toimub tellimine kas käsitsi toimetuses/postkontoris või elektrooniliselt pangaülekande kaudu: tellija valib talle sobiva tellimisperioodi ja sisestab oma aadressi, talle koostatakse eeltäidetud maksekorraldus ja suunatakse panka maksma. Otsekorralduse sõlmimine (neis väljaandeis, kus see võimalik) nõuab tavaliselt veel eraldi protseduuri ja elektroonilise lepingu allkirjastamist internetipangas.

Võimalik maksemudel

Kliendil on tema isikuga seotud elektrooniline konto (või pilet või punktid või pass – nimi pole toimimise seisukohast oluline), millele saab kanda pangakontolt või krediitkaardilt lisaraha (võimalik, et ka otsekorraldusega).

Kontoga on seotud üks või mitu kättetoimetamisaadressi, see võib toimida ka kontakti-, parooli- ja dokumendihoidlana (nt lepingud).

Autentimine toimub sertifikaadipõhiselt. Eelistatakse olemasolevaid, tugeva PKI põhiseid token’eid – eID, mID. Neile, kellel eID-d pole, tuleb genereerida oma sertifikaadid, kuid on omaette probleem, kuidas neid kliendi arvutis turvaliselt säilitada.

Klient paigaldab oma arvutisse autentimisrakenduse (kas eraldi või brauserilisana). Keskkondades, kus ta tahab midagi osta – kas pileteid, muusikapala, ligipääsu ajalehele või mängudele – näidatakse talle maksevõimalusena nimetatud rakenduse nuppu. Kui ta seda vajutab, küsitakse temalt kas smartcardi, Mobiil-ID või autentimisrakenduse digitaalse konteineri PIN-koodi, mis kinnitab tehingu toimumist nii ostjale kui müüjale.

Kui me räägime mikromaksetest, siis erinevad ostud summeeritakse ning raha saajatega arveldatakse perioodiliselt.

Nii lihtne see ongi. Nüüd tuleb ainult leida isik või firma, kes selle (või mõne teise maksemeetodi) ka praktiliselt realiseeriks :)

Be Sociable, Share!

Posted in Ajakirjandus.

Tagged with , .