Jõgevamaa 10x kuulsamaks

Pühendan selle kirjatöö kõikidele jõgevamaalastele, kes ajalootormide, heitlike majandusolude ja viljatute koosistumiste kiuste oma kodukohta jätkuvalt kalliks ja väärtuslikuks peavad. Kui teid ei oleks, poleks ka meie külalistel põhjust meie kodumaakonda huvitavaks ja tähelepanuväärseks pidada.

„Söö sibulat ja kala!“

Toit, selle tootmine ja väärindamine on Jõgevamaa peamisi trumpe. Meil toodetakse ligi kolmandik Eestis kasvatatavast teraviljast ning töödeldakse suurem osa Eesti rapsiseemnest. E-Piim ja Põltsamaa Felix on väljaspool maakonda ehk kuulsamadki kui kohapeal, Jõgeva Sordiaretuse Instituut aga oma valdkonna tippkeskus Eestis. Ei saa e üle ega ümber ka siinse kandi kala- ja köögiviljakasvatusest ning kalapüügist.

Paraku tuleb tõdeda, et Jõgevamaal kasvatatud ja valmistatud toidu propageerimine on seni sõltunud peamiselt üksikute entusiastide ponnistusest. Samuti tuleb nentida, et maakonnas praktiliselt puuduvad tipptasemel söögikohad, oma tippkokkadest (kui toidublogijad välja arvata) rääkimata.

Vähim, mida me kohaliku toidu propageerimiseks teha saame, on asutada eksperimentaalköök, midagi Tartu Maitseelamuse Koja taolist, mis koondaks nii kohalikke toiduentusiaste, Jõgeva SAI teadlasi (need kaks kategooriat võivad vabalt kattuda), eksperte väljastpoolt maakonda ning kohalikke toidutootjaid. Asutusel võiksid olla filiaalid Jõgeval, Põltsamaal ja Peipsi ääres, selle ettevõtmised igale soovijale mõõduka tasu eest avatud ning osavõtjaid kohustataks tulemusi nahka panema.

Kogemused näitavad, et maitsva ja tervisliku toidu nimel ei peeta paljuks läbida ka sadadesse kilomeetritesse ulatuvaid vahemaid ning maksta meile, tagasihoidlikele jõgevamaalastele ebamõistlikuna tunduvat hinda. Miks siis mitte oma tugevaimat eelist ära kasutada?

„Kõikjal annab teha sporti“

Vooremaa on Eestis Otepää järel paremuselt teine paik murdmaasuusatajate ning absoluutselt parim paik rattasõitjate treenimiseks. Lisaks on siin looduslikult head eeldused uisutamiseks ning teisteks kestvus- ja pikamaa-spordialadeks, unustada ei saa ka mitmesuguseid hokivorme, kus Jõgeva mängijad ikka Eesti tipus olnud.

Kuid iga tippsaavutus saab alguse esimesest uisu- või suusasammust, esimesest rattaringist. Ja ei ole midagi katki, kui kõik alustajad tippu ei jõua – kui see esimene samm mitte viimaseks ei jää, elab harrastussportlane sellegipoolest tervemat, õnnelikumat ja täisväärtuslikumat elu.

Olen tähele pannud ja tean ka oma kogemusest, et rulluisutajale, jalgrattasõitjale, suusatajale ja lihtsalt jalutajale-matkajale-kepikõndijale muutuvad tema koduümbruse teed ja rajad pikapeale igavaks. Nii kohtabki viimasel ajal korrastatud riigimaanteede kõrvale rajatud kergliiklusteedel hulgaliselt harrastussportijaid, kes ei pea paljuks ka kaugemalt kohale sõita.

Au ja kiitus Maanteeametile ja Euroopa Liidule seniste kergliiklusteede eest, kuid nende häda on vähene kogupikkus ja, mis veel olulisem, jupitatud olek. Vähegi vormis rulluisutaja sõidab õhtu jooksul vähemalt kümmekond, rattasõitja aga paarkümmend kilomeetrit, kui ta seda aga paarikilomeetrisel lõigul (kus pealegi tuleb ristmikel veel ka hoog maha võtta) mitu korda edasi-tagasi nühib, siis pärast mõnda korda ta enam tagasi ei tule.

Minu helesinine unistus on kergliiklustee ringi ümber Jõgeva ja miks mitte ka Põltsamaa. Kumbki oleks umbes kakskümmend kilomeetrit ning ega harrastaja, kes selle paar korda läbi sõidab, siis kohe puruväsinuna koju lähe. Talle võiks pakkuda sooja jooki, kõhutäit, sauna ja miks mitte ka öömaja. Sportlased on ühtehoidev rahvas, järgmine kord toob ta sõbrad ka kaasa ning kui need omakorda endorfiinidest õhetavaina koju lähevad, on maakonna maine jälle paar pügalat tõusnud.

„Mulle meeldib puutumata loodus“

Pole parata, aga meie kahed lossivaremed, kümmekond vana veskit, mõned kirikud ja köstri saun Tallinna vanalinna vastu ikka vist päris ei saa. Küll aga pole Tallinnal kusagilt võtta Endla raba, Vooremaa järvi, Pala ja Saare kandi seene- ja marjametsi ning Pedja ja Põltsamaa kanuujõge. Urbaniseerunud lääne-eurooplasel on endalgi kodus vanu maju küll, aga juba Jõgeva hakiparved on tema jaoks metsikud ja huvitavad, rääkimata kevad-sügisesest hanede ülelennust ning võimalusest kohtuda vabas looduses rebase, kitse või metsseaga.

Enamik turiste, välja arvatud ehk britid, rändab võõrale maale tavaliselt selleks, et näha-kogeda midagi sellist, mida kodus ei ole. Üleskultiveeritud Lääne-Euroopas napib kõige rohkem just seda, mida meil Jõgevamaal piisavalt – metsi, soid, eravalduse siltideta veekogusid ning see kõik on suhteliselt kompaktselt mitte väga suurel maa-alal.

Küll aga napib loodusturismi toetamiseks vajalikku infrastruktuuri – telkimis- ja laagriplatse, tähistatud ja selgitustega varustatud matkaradasid, ööbimis- ja pesemisvõimalusi, kogenud matkajuhte. Ka reklaam välismaal ei teeks paha. Alustada võiks kasvõi nendestsamadest brittidest – enamik neist hakkab küll visisema, kui kodust väljas pole kõik täpselt nii nagu vanal heal Inglismaal, küll aga on seal elanikkonna suurust arvestades hulgaliselt linnuhuvilisi, kellel ka piisavalt raha, et oma hobi nimel pikem teekond ette võtta. Pealegi on lootust, et linnuvaatleja on hulga viisakam turist kui briti poissmehed.

„Toetage kunsti!“

Ma ei tea, kui palju see Kurt Vonneguti fraas tavalugejale ütleb, aga igaüks meist teab, et „Kui Arno isaga koolimajja jõudis,“ on see koht koos müriaadi helgete mälestustega ühes väga kindlas paigas. Millest järeldub, et üks isegi mitte geniaalne, kuid oma tegelastesse ja lugejatesse armastusega suhtuv kirjanik suudab maakonda turundada tugevamini kui astronoomilisi arveid kirjutav PR-agentuur.

Aga peab siis Luts kogu töö üksi ära tegema? Kursi koolkond ootab juba ammu enda kõrvale näiteks Mustvee manifesti, Umbusi ulmesõpru või Kamari kiviraiujaid. Ei pea need kunsti- ja kirjainimesed tingimata siin elama või siit pärit olema – peaasi, et nad siin aeg-ajalt külas käivad ning Jõgevamaad oma teostesse jäädvustavad.

Mida selleks teha? Võõrustada kirjanduslikke väljasõite ja kokkutulekuid, maali- ja fotolaagreid, õpi- j töötubasid. Kohaliku koloriidi jäädvustamine ei saa sealjuures olla kohustuslik – iga loomeinimene hakkab seesuguse kohustuse vastu mässama ja tulemus saab oodatule vastupidine. Küll aga poleks patt premeerida neid, kes meie maakonda oma teostes ära mainivad, ükskõik siis kas positiivses või negatiivses mõttes. Seda viimast mõtlen ma muide tõsiselt – kogemused näitavad, et pole tulihingelisemat sõpra kui see, keda sa kiitsid selle eest, et ta sulle halvasti ütles.

„Lisaväärtusega vaated“

Olgem kolkapatrioodid, kuid saagem ka innovaatilise turismi lipulaevaks! Seda enam, et see pole ei kaelamurdvalt keeruline ega üle mõistuse kallis.

Peaaegu igal kivil, künkal ja majal on oma lugu. Iga tamme ei pea olema tingimata istutanud Rootsi kuningas ega iga pärnaalleed omaaegne mõisnik – Vabadussõjas väljavõideldud talu veerde pihlaka istutanud ja hiljem Siberist läbiloksutatud pere lugu võib olla isegi rohkem hingeminev. Ka omaaegsed mõisad, lossivaremed, linnamäed, isegi vana teedevõrk on huvilisele põnev ja lisauurimist väärt nähtus. Miks siis mitte pakkuda talle seda lisainfot just siin ja praegu, otse vaatamisväärsuse kõrval, kui uudishimu haripunktis?

Viimase kolme aasta jooksul on järjest vähemaks jäänud neid, kel internet kogu aeg taskus kaasas pole. Piisab, kui kogu info huviväärsuse kohta on internetis olemas – nutitelefonile piisab selle avamiseks kas masinloetavast QR-koodist või koguni lihtsalt asukohamäärangust ja telefonikaamera lugemist.  Selleks vajalikud rakendused (Wikitude, Goggles) on vabalt allalaetavad ning ka nende jagatava veebisisu saab igaüks ise üles laadida.

Miks ei võiks Jõgevamaa olla Eestis esirinnas oma huviväärsuste kirjeldamisel ja nende kirjelduste üleslaadimisel? See võiks olla koduloohuviliste, kooliõpilaste või ka lihtsalt entusiastide jaoks auasi – võimalikult rohkem infot üles laadida ning oma kodukanti võimalikult paremas valguses näidata. Sel eesmärgil saaks teha talguid, korraldada konkursse, premeerida parimaid, nutikamaid ja usinamaid.

Sugugi ei pea piirduma ainult kuiva tekstiga – lisada võib ka vanu pilte ja dokumente ning videoklippe kohapeal korraldatud üritustest. Miks mitte ka põnevamaid sündmusi rekonstrueerida – lisaks kaasalöömislustile ning kohalike sündmuste paremale tundmaõppimisele kasvab just konkreetsete tegude läbi kohalik identiteeditunne ning soov end ka edaspidi selle kandiga siduda.

Posted in Kolkapatriotism.

Tagged with .


Tehke järgi või makske kinni!

“”Skačunai” kolhoosi juhatus otsustas ( ja see kanti ka protokolli) abistada metsavendi – neile otsustati anda 15 tonni vilja ja 15 000 rubla. Analoogilisi otsuseid võtsid vastu ka teiste kolhooside juhatused, kuid mitteametlikult, otsuseid ei protokollitud.”

Loen parasjagu Jelena Zubkova raamatut Baltikumi sovetiseerimisest “Baltimaad ja Kreml 1940-1953″, konkreetsemalt (Leedu) kollektiviseerimist käsitlevat peatükki.

Paralleelid tänapäevaga tõmbab igaüks ise.

Posted in Ajalugu, Raamatud.


Rahvusliku ulme eripärad

Autoga sõites, eriti üksi ja pikemat otsa, on mõnus tavalise tümpsuraadio asemel kuulata audioraamatut. Viimane neist, mida kuulasin, sundis tahtmatult järgi mõtlema, mille poolest erineb meie, eesti ulmekirjandus niiöelda tavapärasest, angloameerika ulmest. Võrdlusmomendi valiku koha pealt pean kahjuks tunnistama, et soome ulmet pole ma lugenud, viimase aja vene oma kah mitte, prantslastest tean ainult, nagu me kõik, Jules Verne’i ja Pierre Boulle’d ning need sakslased, keda on vaevutud tõlkima, ajavad mingit rohelis-maailmaparanduslikku jura. Japsid näikse olevat oma vastavasuunalised pingutused suunanud pigem anime kanalisse ja isegi Indias saadi hiljuti valmis täiesti sürr robotifilm.

Otse loomulikult on eesti ulmekirjanikud angloameerika omadelt mehiselt laenanud, seda nii teemade, süžeeliinide kui ka tegelaste osas. Korraks kahtlustasin, et sealtamast laenati ka tobe määratlus, et vana hea ulme alla käivad ka igasugu tondijutud, kuid tegelikult tehakse ju selles keeleruumis täiesti teravat vahet Science Fictioni ja Horrori vahel. Mulle kui Algernoni ja Strugatskite peal üleskasvanud isendile on isegi Kettamaailm küll vaimukas, kuid mitte õige ulme.

Ei saa öelda, et eesti autoritel puuduksid huvitavad ja vaimukad ideed – parimad neist võivad nii originaalsuse kui ohoo-efekti poolest lombitaguste konkurentidega vabalt võistelda. Ka teadusliku taustaga on enamasti kõik okei. Küll aga on teatavaid erinevusi selles, kuidas meie omad oma süžeesid üles ehitavad ning oma lugusid jutustavad.

Positiivse koha pealt pean ütlema, et meie omad tunnevad inimelu vastu märksa suuremat respekti – seal, kus ameeriklane saadab rahumeeli mõned miljardid manalateele (huvitav, mis saab siis, kui hiinlased ulmekaid kirjutama hakkavad?), tekib eesti ulmeka peategelasel nihuke traagiline seis, et ta väänab endal jala välja. Ning on sunnitud lonkama, et mitte hilineda Eriti Tähtsale Kokkusaamisele.

Üldse, tundub, on eesti autorid oma kangelastega liiga tugevasti emotsionaalselt seotud. Probleemid kerkivad enamasti vaid selleks et peategelane need kohe hiilgavalt lahendada saaks – või kui ei saa, siis ilmub tavaliselt keegi, kes aitab või vähemalt asja ära seletab. Isegi Kunnas, kes üldiselt suhtub oma kangelasse täieliku militaarse halastamatusega, rikub kohe-kohe tekkiva usutavuse mulje ära sellega, et paneb talle kõrvale karja Täiuslikke Naisi. Iseenesest ei saa seda talle muidugi pahaks panna – kui ulmes kirjeldatakse ajas rändamist, tulnukaid ja muud kummalist ning esmapilgul võimatut, miks siis mitte ka mainitud naisetüüpi :)

Pinge, õigemini selle puudumine näibki olevat eesti ulme üks põhiprobleeme. Isegi kui kirjanikul õnnestub konstrueerida korralik intriig, konflikt nii-öelda suureks puhuda, siis lahenduseks ei ole mitte kõva pauk, vaid õhk visiseb enam-vähem vaikselt välja. Seda on kohati tunda isegi Hargla puhul (õnneks läheb ta iga raamatuga järjest paremaks), kuid Veskimehe ja Tarlapi puhul on see pigem reegel. Näib, et kohalikku ulmet kirjutatakse (ja loetakse) pigem selleks,  et näha probleeme lahenemas kui neid tekkimas.

Natuke hädas on kohalikud autorid ka oma tegelaste sisekaemusega. No ei ole sihukest lopsakat enesehaletsust, meeleheidet aga ka ülevoolavat rõõmu, mida mujalt lugeda saab. Ilmselt on põhjus mõneti erinevas kütuses – filosofeerimine viinaviskamise käigus tuleb kohalikel juba päris hästi välja, narkotsiuimas nägemused seevastu on eesti kirjanduses tavaliselt veidi teistsuguse žanri teema.

Millegipärast ei kipu eesti ulmeautorid postapokalüptilisse maailma. Kus on kirjeldused kustunud tuledega Vabadussambast, mille ümber tuul keerutab tolmu ja igasugu jäätmeid? Või klaasimata akendega mahajäetud majakarbid kusagil põllul? Nojah, mis ulme see meie praeguses reaalsuses ikka on, eks ole.

Aga eks kehti ka eesti kirjanike puhul sama rusikareegel mis mujalgi – kuulsaks ja fännide poolt armastatuks saavad peamiselt mitte need, kes suudavad tekitada säravaid stseene ja vaimukat dialoogi, vaid need, kellel õnnestub üles ehitada oma läbimõeldud ja loogilselt funktsioneeriv maailm. Ehk, nagu üks hetke tugevamaid ulmekirjanikke kindlasti väidaks, lahinguid ei võideta mitte kangelaslikkusega lahinguväljal, vaid tavalise ja igava taustatööga enne lahingut.

Posted in Raamatud.

Tagged with , .


Kui kingsepp käib paljajalu

Häbi tunnistada, kuid viimasel ajal olen tegelnud spämmimisega.  Leidsin nimelt, et tavapärasest soovitusest “probleemide jätkumisel võtke ühendust lähima IT-professionaaliga” arvutikaitse.ee-s enam ei piisa, ning otsustasin seal käivitada teenuse, mis lähima professionaali ka üles otsib. Sama soojaga leidsin, et viisakas oleks nondeltsamadelt professionaalidelt küsida, kas nad üldse tahavad seal figureerida. Mine tea, äkki pole tasuta reklaam ning kibedal masuajal sealtkaudu saadavad mõned lisakliendid piisavaks ahvatluseks, et oma väärtuslikke kontaktandmeid netti paisata? :)

Ilmnes, et seesuguseid tagasihoidlikke täitsa oli. Tegelikult ma ei usu, et tegemist oli tagasihoidlikkuse või häbelikkusega – tõenäolisemalt ei loe paljudes firmades keegi üldmeili või siis ei suudeta otsustada, kellele konkreetselt kiri minu ettepanekuga edasi saata. Enamasti olid mu kirja saajad siiski üsna varmad kasutama võimalust endale tasuta reklaami teha ning oli ka neid, kes ei unustanud viisakalt tänamast.

Ettepanekute saatmiseks vajalikud kontaktandmed ammutasin arvutifirmade kodulehekülgedelt ning siinkohal jõuamegi pealkirjas viidatud probleemi juurde. Väga palju oli muidugi seesuguseid kodulehti, mis olid kenasti kujundatud, kust info oli lihtsalt ja loogiliselt leitav, selgitav tekst ladus ja kohe esileheküljel selge, millega firma tegeleb ja kuidas neid leida.

Paraku oli, ütleksin, lubamatult palju niisuguseid kodulehekülgi, millest ma alles pikema klikkimise järel aru sain, kas nad pakuvad mind huvitavat teenust või mitte, samuti oli teinekord raskusi kontaktandmete leidmisega. Väga paljudel juhtudel olin meiliaadressi nägemiseks sunnitud oma NoScript-plugina välja lülitama, mõni kodulehekülg oli ka selline, mis väljalülitatud skriptidega üldse ei töötanud. Veidi vähem kui kümmekond lehekülge olid kas hooldusrežiimil või alles loomisel.

Kirja- ja sõnastusvigadest ma parem ei räägi – sõnaseadmisoskus, tundub, pole itipoiste tugevaim külg. Sajakonna koduka läbilappamisel jäi mulje, et pahatihti on nii tutvustav tekst kui ka isegi hinnakiri üksteiselt maha kopitud.

Koostööettepanekut ei saanud ka need lehed, mis oma meiliaadressi välja polnud riputanud. Kui spämmirobotid tõepoolest probleemiks, siis on ju mitmesuguseid rohkem või vähem kavalaid võtteid, kuidas noid ära lollitada. Kontaktivorm mulle ei sobinud – esiteks oli mu kiri koos juhtnööridega tolle jaoks natuke pikk, teiseks kaoks mul niimoodi ülevaade, kellele ma juba olen kirjutanud ja kellele mitte.

Kontaktandmete ülespanekut ei maksaks sugugi karta. Väga armas oleks, kui need on mingil, kasvõi tagasihoidlikul kujul juba avalehel, nii et firmaga ühenduse saamiseks ei peaks pool tundi kodukal ringi klikkima. Marginaalseimaks näiteks on kodulehekülg, mis reklaamib “Kodulehe teenuseid”, kuid on unustanud lisada igasugused kontaktandmed, mille kaudu saaks neid tellida :)

 

Posted in IT.

Tagged with , .


Ivari Vee “Armastusega Venemaast”

Ajaloolistel põhjustel on Venemaa teema mulle ikka südamelähedane olnud – lõpetasin nimelt ajaloo eriala aastal 1994 just Venemaa-ainelise lõputööga. Sestap haarasingi raamatukogu uudiskirjanduse riiulilt pealkirjas nimetatud üllitise, tegemata välja raamatukogutädi sõbralikust hoiatusest, et tegemist on üsna vihaleajava väljaandega.

Mind ajasid selles raamatus vihale peamiselt ohtrad kirja- ja muud toimetamisvead – mis linn on näiteks Kair? Tiba keeleoskust kulunuks ära ka sellele inimesele, kes lasi masstiraažis trükki pildi ühest intervjueeritavast kandmas pusa kirjaga “Mr Big Dick. De puta Madre”. Continued…

Posted in Poliitika.

Tagged with , .


Aga meil on uus pereliige :)

Täna ilmus meie elamisse kena punase pea ja roheliste silmadega kassitüdruk. Tõime ta Tartu kodutute loomade varjupaigast. Meiega samal ajal tuldi järele veel kahele kassile, kuid kahjuks jäi neid meist sinna veel 99 tükki.

Meie kassitüdruk oli varjupaigas saanud nime Bridget, kuid otsustasime, et hakkame teda Nastjaks kutsuma – tõenäoliselt soengu ja silmade pärast :) Muidugi pole võimatu, et ta on tegelikult väga isamaaline loom ja sellise nimevaliku üle solvunud – ehkki esialgu, kahtlemata viisakusest, ta seda välja ei näidanud.

Loodetavasti me meeldime üksteisele. 

2110

Posted in Üldine loba.

Tagged with .


Need seksikad mikromaksed

Kipub tõesti olema nii, et kui mõni meedia- või IT-äriga tegelev inimene kuuleb sõna “mikromaksed”, läheb tal silmapilk kõvaks, pupillide asemele aga tekivad suured dollarimärgid.

Väidetavalt olla sihukese erutuse taga teadmine, et keegi kusagil olevat kuuldavasti mikromaksetega röögatult rikkaks saanud. Samuti näib olevat üsna levinud ettekujutus, et mikromaksed on juba definitsiooni poolest sellised rahaülekanded, mida klient nende väiksuse tõttu ei märkagi oma kontolt kaduvat ning mis pisikeste kapillaarsete nirekestena miljonite kundede kontodelt kokku nirisedes moodustavad suure ja võimsa rahajõe. Continued…

Posted in Raha.

Tagged with .


Trükimeedia ellujäämiskursus

Ei, ma ei ole unustanud, et lubasin rääkida sellest, kuidas juhtida toimetust, milles töötavaid inimesi pole sa võib-olla oma ihusilmaga näinudki. Kuid enne seda vääriks lahkamist fundamentaalsemad probleemid – kas kirjutav press üldse suudab praeguses digitaliseeruvas maailmas ellu jääda? Kas tuleviku lugejad üldse viitsivadki kirjapandud uudist lugeda või lähevad täielikult audiovisuaalse materjali peale üle? Ja miks sõimatakse ajakirjandust kolletumise, pealiskaudsuse ja igavuse eest?

Ekskurss ajalukku

Jah, mul polnud kaunil suveajal tõesti paremat teha kui ajalooraamatuid lugeda :) Continued…

Posted in Ajakirjandus.

Tagged with , .


Pikad pühad

Lihtsalt hämmastav, kuidas inimeseloom ikka ja jälle sama reha otsa astub :)
Otsustasin nimelt, et teen vana aasta viimasel tööpäeval ka siinsele blogile tarkvarauuenduse. Tehtud-mõeldud, vajutasin WordPressi vastavat nuppu, ootasin ära, kuni automaatne uuendaja oma tegevuse lõpetab, lõin arvuti kinni ega teinud seda enne lahti kui pühapäeva õhtul. Ja siinset saiti ei vaadanud ka enne kui täna.
Tagantjärgi selgus, et WordPress 2.9 ei saa millegipärast ühe pluginaga läbi ning kogu pühadevahe oli siinne sait veateadet näidanud. Plugina väljalülitamiseks tuli otse andmebaasi kallale ronida…
Vabandan läbu pärast ja katsun järgmisel korral hoolikam olla.
Head uut aastat ka muidugi!

Posted in Üldine loba.

Tagged with .


Me ei taha teie raha!

Viisakas toon nõuab, et enne irisema hakkamist öeldaks ka midagi kiitvat. Jah, Äripäeva uus veebikülg avaneb nüüd tunduvalt kiiremini kui varem :)

Kahjuks on koos muu mittevajaliku ja kiirust allatõmbava ballastiga minema visatud ka igasugune info tellimisvõimalustest ja hindadest – no ei leia mina seda infot sealt kusagilt, vähemalt mitte esimese kümne minutiga!

Sellest, et keegi mu huvi märkaks ning pakuks mulle võimalust sooodustingimustel tellijaks hakata, ma mõistagi ei unistanudki. Huvitav, kas neid tellitakse tõesti nii vähe, et nad on juba lootuse kaotanud, et keegi nende veebiküljelt midagi niisugust otsida võiks? Või, mis tõenäolisem, lihtsalt unustasid veebiuuenduse käigus vastava info üles panna?

Kui nüüd veebiuuendusest rääkida, siis mina ei oleks kasutanud valget kirja tumepunasel taustal – see ju otse karjub näkku. Ja mille jaoks automaatselt boldi pandavad iga lõigu kolm esimest sõna head on?

Hea küll, kujundus on maitseasi. Aga linke siseveebi masinatele ma küll niimoodi koodi sisse ripakile poleks jätnud. Kui ÄP serverid maha võetakse, siis mina küll pole teinud, ausõna :p

Posted in Ajakirjandus.

Tagged with , .